02.06.2016, 00:00
“Libahunt” Siberis omasid otsimas
Eestlased “Libahundiga” Siberis omasid otsimas
See, et Novosibirskis kevadel õunapuud õitsevad, on tavaline. See, et Venemaa suuruselt teisel teatrifestivalil mängivad eestlased “Libahunti”, erakordne.
FOTO:
See, et Novosibirskis kevadel õunapuud õitsevad, on tavaline. See, et Venemaa suuruselt teisel teatrifestivalil mängivad eestlased „Libahunti”, erakordne. Ma ei saa öelda, et Siberisse teatrifestivalile lennates ei mõelnud ma inimestest, keda sinna kunagi vägisi sundkorras saadeti ja veeti. Aga vist peaaegu esimest korda mõtlesin öises lennukis nendest inimestes, kes sinna on elama jäänud. Neist, kelle jaoks Siber ei ole vangla sünonüüm, vaid kodu. Muidugi lootsin näha erakordset teatrit ja mingis mõttes see ka õnnestus, aga ma ei osanud ilma irooniata ette mõelda, millise kõlapinna meie külaskäik seal tegelikult leiab ‒ meie järgi tõepoolest hakati eestlasi taas arukateks inimesteks pidama. Kohe selgitan: nimelt tundus mulle, et Vene propaganda maalitud pilt väikesest kurjast eesti rahvast, eestlastest, kes, puss vööl ja hambad irevil, ootavad, millal nad saavad venelasi tappa, on Venemaal laiemalt mõjuma hakanud. Eks see ole sama muidugi, mis sünnib meiegi peades, mõeldes Siberist ja Venemaast, kes kohe meile justkui kallale tuleb ja meid surnuks hammustab. Kuid kümmekond päeva tagasi, 20. mail istusin vahetult pärast R.A.A.A.M-teatri külalisetendust „Libahunt” Novosibirski teatri Krasnõi Fakel (Punane Tõrvik) suurel akadeemilisel laval, selle teatri ees ning olin sellest, mida nägin, üsna pahv.