Film “Tulbipalavik” on müüki toonud ka raamatu “Tulbipalavik” uustrüki, selge kujundusliku viitega kinos jooksvale, nii nagu see praegu käib – raamatuid müüa on ju tarvis (eesmärk pühitseb abinõu).

Eesti Raamatu tõlkeraamatute puhul ei jõua ilmselt küllalt kiita just nimelt tõlget ja toimetajatööd. Kes armastab (ajalootaustaga) ilukirjandust, seda köidab eesti lugejateni toodud romaan kaunilt vormitud lausetega, mis annavad loole rütmi ja elu.

“Ma näen vaimusilmas meid lõuendil. Cornelist, valge krookkrae mustal taustal, habe liikumas, kui ta sööb. Näen heeringat oma taldrikul, helkiv nahk lõhki lõigatud, selle alt paistmas liha, näen oma prantssaia justkui paotatud huuli. Ma näen küünlavalgel ümmargusi ja läbipaistmatuid viinamarju, tinast jooginõud tuhmilt hõõgumas. Ma näen meid seal õhtulauas otsekui liikumatult istumas – see on meie endi tardunud hetk, enne kui kõik muutub. Pärast õhtusööki loeb Cornelis mulle piiblit. /.../ Ent ma ripun juba seinal ja jälgin meid.”

Kõik muutubki selles jutustuses kohe alguses, kui rikas kuuekümneaastane kaupmees kutsub kunstniku maalima portreed endast ja oma kaunist noorest naisest. Nii nagu see tollal kombeks oli ennekõike vürtsikaubandusega jõukaks saanud Amsterdamis.

Keeruliste käikudega keelatud armastuslugu

Edasi areneb keelatud armastuslugu. Selles jagub nii äraaimatavaid pöördeid kui ka keerulisemalt peidetud tegevusliine. Ja kõrvaltegelaste elu põimub armunute omaga saatuslikult. Palavikulist tulbiäri, mis tõi XVII sajandil nii muinasjutulist rikkust kui ka pankrotistumist suurele osale Amsterdami elanikest, on kujutatud riivamisi, see on nagu kaste – aga väga maitsev kaste – niigi tummise prae ehk jutustuse kõrval.

Romaani viimasele leheküljele jõudes leidsin end aga paratamatult unistamas, et oleksin tahtnud olla nõuandja autori kõrval.

Oleksin ärgitanud teda ka teist osa kirjutama, seega – muutma loo lõppu. Ütlemata ära, milline see on, vihjan vaid, et mõjus moraliseerivalt – kõigile tegelastele jagati täpselt parajaks timmitud mõõdu järgi. Kõik oli tasakaalus, harmooniline, kujundlikult öeldes – nagu oma saba hammustav madu.

Minu meelest oleks aga Deborah Moggachi võinud kasvatada maole selga soomused ja tiivad, nii et raamat oleks lohena lendu tõusnud.

Kõik muutubki selles jutustuses kohe alguses, kui rikas kuuekümneaastane kaupmees kutsub kunstniku maalima portreed endast ja oma kaunist noorest naisest.

Unistan, et selles fiktiivses teises osas oleksid peategelased reisinudki Bataaviasse, nii nagu nad soovisid. Oleksid maitsnud seal oma tegude tagajärgi nii heas kui halvas.

Ja kes juba kord on pattu teinud, teeks seda veel kord. Sophia, nüüd juba keskealise naisena, elaks taas kord läbi abielu rutiini.

Ta põgeneks seekord ehk mõne maadeavastaja või looduseuurijaga, kes on mingil põhjusel kaotanud oma usu, ja on nõnda samasuguse vabaduse omanik, nagu autor omistab vananevale mahajäetud abikaasale tegeliku loo lõpus.

Igal mündil on alati ka teine külg

Seega viiks teine osa meid Madalmaade koloniaalajaloo vähekujutatud nurgakesse, praegusesse Indoneesiasse. Ja annaks võimaluse lahti rääkida kogu laiema tausta. Hämmastav on ju mõelda, kui palju tarkust ja tolerantsust leidus XVI–XVII sajandi Madalmaades, kus eri usutunnistused võisid eksisteerida kõrvuti.

Mujalt riikidest – kõige arvukamalt muidugi Hispaaniast – pagendatud juudid võeti samuti vastu, ja ühes sellega tuli sealsetesse sadamalinnadesse merekaartide joonistamise oskus – seda suutsid kõige paremini nimelt juudid.

Nii algaski Madalmaade impeeriumi laienemine; kauged merereisid kallis lastis laeva- dega.

Nõnda oligi kaupmeestel piisavalt jõukust tellida kõige muu seas ka head kunsti, kunstnikel võimalusi osta maalimiseks hinnalisi värve.

Rembrandti, Vermeeri, Halsi ja paljude teiste maalidel näeme kalleid kangaid, kulda, pärleid, peeneid muusikainstrumente, kauneid interjööre, uhkeid hooneid, kanalitega ääristatud tänavaid.

Ja lõppude lõpuks oli kõigil, kes soovisid, võimalik hangeldada ka riskantsel tulbiturul, kus lillesibulad liikusid käest kätte või lihtsalt paberile märgitud kogustena...

Teises osas tuleks aga kujutada ka mündi teist külge: uute rahvaste orjastamise jubedust, vägivalda, pikkade merereiside õudusi. Nii saakski “lohe” endale teravad küünised ja tuldpurskava suu.

Hea raamat paneb meid soovima selle jätkumist. Vahel lausa palavikuliselt. Seepärast tasubki lisaks kinoskäigule otsida üles ka lugu, mille järgi film on valminud.