Lume peale jäetud märgid
Tulebki meelde üks juhtum, mis Jeesuse sünnipäeva atribuutikaga pea üldse seotud pole.
On seotud hoopis koeraga. Mu oma koeraga, kellega aastaid tagasi jõulu esimesel pühal Nõmme männikusse jalutama läksin.
Ilm oli külma teinud ja pargiloigu ära kaanetanud. Lisaks sinna veel tuhklund puistanud. Neljajalgne sõber oli pika rihma otsas ja nuuskis, kus tahtis. Siis tõmbas end päris lahti ja jooksis, nina maas, ühele külmunud loigule. Joonistas ninaga tuhklumele ühe kummalise kassikanga ja traavis edasi.
Jäin seda mustrit vaatama. Algul tundus arusaamatu, miks seal just selline sasipundar oli. Siis sain eeldatava tõe jälile. Küllap oli eelmisel ööl, kui lund veel ei olnud, üks lind jää peal ringi jalutanud ja sinna oma jalajäljed jätnud. Hiljem sadanud lumi peitis selle jäljerea oma vaiba alla ning nüüd piisas vaid koerast, kes selle linnujalutuse trajektoori enese teadmata jälle nähtavale tõi.
Kui jõuluhardust sel hommikul nii palju kaasas poleks olnud, ehk oleks see loodusnähtuste koostöö märkamatagi jäänud.
Tegin koerale pai. Tema lubas vastutasuks mu jõulutunnet veelgi süvendada ja oma lubaduse ta ka täitis. Tuppa tagasi jõudes silmas ta nurgas ehitud kuusepuukest. Sinna ta jalga tõstiski!
