“Ma elan siin“ – kes on kes ja mis on mis


Haldi Normet-Saarna 7. novembril                                 eetrisse jõudva saate “Ma elan siin” külalised on komilanna Natalia Ganova ja ersalanna Natalia Abrosimova.
Haldi Normet-Saarna 7. novembril eetrisse jõudva saate “Ma elan siin” külalised on komilanna Natalia Ganova ja ersalanna Natalia Abrosimova.Sven Arbet

Vikerraadios on toimetaja Haldi Normet-Saarna juhtimisel juba mõnda aega laupäeviti kell 17.05 eetris käinud saatesari “Ma elan siin”.

Haldi Normet-Saarna, millest saatesarja “Ma elan siin” idee alguse sai?

Idee oli mõnda aega õhus olnud ning ühel hetkel pakuti mulle välja, et kas oleksin nõus sellist saadet tegema. Olen väga rahul, et just mulle pakuti, kuna sellest on saanud üks minu lemmiktöid üldse!

Vestlesime Vikerraadio peatoimetaja Riina Rõõmusega mõnel korral sel teemal, ja lõpuks, kui kõik tingimused olid soodsad, hakkasin asjaga pihta. On selgemast selge, et teema on aktuaalne ja üha aktuaalsemaks muutub. Kui veel aasta eest, kui sari algas, oli juba teada tõsiasi, et meie kõrval elab põnevaid ja tublisid rahvusvähemuste esindajaid, siis praeguse põgenikekriisi taustal on saatesari omandanud lausa globaalse mõõtme. Eestisse elama asunud, keele selgeks õppinud ja siin töötavaid haritud inimesi kiputakse vahel võhiklikult ka põgenikeks nimetama. Niisiis peaks õppima vahet tegema, mis on mis ja kes on kes. Loodan, et väikese panuse üleüldisesse mõistmisesse annab ka mu saatesari.

Kui suurt eeltööd see nõudis, et leida eri rahvuste esindajaid, kellega vestelda?

Seotud lood:

Mis puudutab eeltööd, et sarjaga üldse alustada, siis huvitaval kombel see nii väga mahukaks ei kujunenudki – uut informatsiooni tuli n-ö asja käigus pidevalt juurde, eelmine esineja teadis näiteks uusi inimesi ja andis lahkelt kontakte.

Kuidagi ei saa jätta märkimata ka tulihingelist hõimuliikumise eestvedajat Jaak Prozest Fenno-Ugriast, kes on alati valmis olnud head nõu jagama. Ehkki saatekülaliste hulgas on olnud ka näiteks ukraina, aserbaidžaani, armeenia, moldova, jaapani, korea rahvusest inimesi – kõik väga tegusad, eesti keele selgeks saanud kaasmaalased, kes lisaks sellele, et elavad ja töötavad siin, on tõelised Eesti patrioodid.

Hõimurahvastega suhtlemine ja koostöö tugevdab meie enda rahvustunnet. Nii on öelnud Jaak Prozes. Olen absoluutselt nõus. Rääkimata sellest, et üksnes eestlastel, ungarlastel ja soomlastel on oma riik, ülejäänutele nagu marid, ersad, komid, udmurdid jpt peame olema moraalseks toeks, sest nende kodumaad kuuluvad Vene Föderatsioonile.

Millise rahvuse kogukonnad tegutsevad Eestis kõige aktiivsemalt? Millega nad tegelevad? Kus ja kui tihti koos käivad?

Võin vastata ainult isikliku teadmise ja kogemuse põhjal, ja seegi pole päris kindel, sest alati võib keegi üllatada. Selge on see, et ingerisoomlased, marid, komid, ersad, udmurdid, ungarlased jt meie hõimurahvad on usinad kooskäijad kindlasti. Nii oma seltside ja ühingute kaudu kui ka eraviisiliselt.

Samas käib elu ka siinses Aserbaidžaani kogukonnas, Tatari kultuuriseltsis Yoldõz, Eesti Moldova Ühingus, Tšuvaši kultuuriseltsis, Kasahhi kultuuriühingus jne. Nii et kes on väga aktiivne ja kes vähem, seda on muidugi raske mõõta. Igatahes olen rõõmuga tõdenud, et vähemused on toimekad ja proovivad oma elu elada nii põnevalt kui vähegi võimalik. Koos käiakse aga oma rahvuspühi tähistamas ja kõikvõimalikel muudel pidulikel põhjustel. Siis kuuluvad asja juurde ka rahvus- köök ja rahvariided.

Koos käiakse kohtades, mida oma seltsile on õnnestunud hankida. Näiteks on ersade ja komide n-ö peakorter rahvusraamatukogus. Ent kõikvõimalikke pidulikke tähistamisi ei peeta ainult kitsalt kogukonna siseasjaks, vaid kutsutakse asjast osa saama ka muud publikut – nii antakse teada kontsertidest, käsitöö või toiduvalmistamise õpitubadest, ja huvilisi on alati olnud.

Kuidas sattusid Eestisse sel laupäeval, 7. novembril eetrisse jõudva saate külalised – ersalanna Natalia Abrosimova ja komilanna Natalia Ganova?

Nataliad on sõbrad ja tulid Eestisse ühel ajal – 17 aastat tagasi. See oli aeg, kui paljud teisedki meie sugulasrahvaste esindajad jõudsid siia hõimurahvaste programmi toel – õppima. Mis tähendas aastast intensiivset eesti keele õppimist ja seejärel jätkamist juba valitud erialal.

Loe veel

Paljud hõimlased otsustasid pärast õpinguid Eestisse jääda. Päriselt. Sest nagu eespool öeldud: kui kuulud Vene Föderatsioonis rahvusvähemusse ja sul on ülimalt tugev rahvustunne, siis on selge, et hing ihkab vabale maale, hõimlaste juurde. Ja tähtsündmuseks on seejuures iga-aastased hõimupäevad.

Hõimupäevad toimuvad Fenno-Ugria eestvõttel, ent tänavusi aitasid korraldada ka kõnealused kaks Nataliat. Ja see on ka peamisi põhjusi, miks nad taas kord saatesse kutsusin, sest pikemalt on nad iseendast rääkinud juba aasta tagasi. Seekord aga kuuleme, mida hõimupäevad endast kujutavad ja kuidas neid siin-seal korraldati.

Mul on vägevad mälestused etnodisko õhtult, kus teiste hulgas esines ka võimsa häälega, Marimaalt spetsiaalselt kohale sõitnud Ksenia. Ilusate laulude juurde kuulusid imelised rahvariided, ja elamus oli igatahes vapustav. Samuti tasusid vaatamist Mari režissööri Aleksei Aleksejevi dokfilmid, eriti vägev oli “Lõikuspüha” – film täis ehedat Marimaa elu, tavasid, rituaale ja ka taate-memmesid, kes üksnes mari keelt räägivadki.

Aga Nataliadega tuleb juttu sellestki, kuidas nad koolides oma rahvuskunsti tutvustamas käisid. Vastuvõtt olnud uudishimulik ja soe.

Mis ametit saatekülalised peavad?

Ersalanna Natalia Abrosimova on Tallinna Ülikooli Arendusfondi juhataja ja komilanna Natalia Ganova töötab Estravelis kliendisuhete spetsialistina. Ja see on päris kõnekas märk sellest, kuidas nimetatud naised on Eesti ühiskonnaga kohanenud ning ennast teostanud.

Lisaks kogukonna ettevõtmistele käiakse teatris ja hoitakse end igal muul võimalikul moel meie keele- ja kultuuriruumis. Omatakse eesti sõpru.

Vastupidiseid näiteid leidub ka piisavalt – on ju küll inimesi, kes siin terve elu elanud, ent omaseks pole saanud. Mõlemad Nataliad peavad Eestit oma teiseks koduks, ehkki igatsus Mordva ja Komi järele tekib aeg-ajalt mõistagi samuti. Ent suviti saab igatsust realiseerida – siis sõidetakse sünnikoju ja ollakse nii kaua kui võimalik. Puhkuse lõpupäevil oodatakse aga juba siinsesse koju tagasi tulekut.

Kuidas teistel hõimlastel Eestis läheb?

Nendest inimestest, keda mina tean ja tunnen, pole kurtnud keegi. Olgu siis tegu mari, komi, ersa, mokša, ungari, ingerisoome või mis tahes muu hõimurahva seast pärit inimesega. Kõik on ühel või teisel moel end siin leidnud ja teostanud. Samas hoitakse loomulikult ülihoolikalt au sees oma rahvuslikke traditsioone ja tunnetatakse rahvuslikku identiteeti. Võimalusi rahvustunnete väljaelamiseks, nagu eespool mainitud, jätkub. Rahvariideid ei kanta üksnes suurüritustel, vaid ka muul ajal. Leidub neid, kes mõnd detaili rahvariietest kannavad aga iga päev.

Eestis tunnevad meie hõimurahvad (nagu teisedki, kellega kohtunud olen) end hästi, sest oleme nende sõnutsi sallivad. Loodetavasti väärime seda määratlust. Ja siin pole mingeid takistusi tegelda oma rahvuskultuuri, üldse rahvusliku eneseteadvuse edendamisega. Kui uurida, kas midagi ka häirib, siis põhiliselt on vastus üks – ilm. Sellega harjutakse tasapisi.

Mind ennast on see sari väga palju harinud, olnud põnev ja atraktiivne. Ning olen veendunud, et see kõik läheb just täpselt nii ka edasi.

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare