MAALEHE ARHIIVIST | Andres Ammas ülemnõukogust: vabadust oli rohkem kui praegu

 (8)
Andres Ammas
Andres Ammas

Täna saabus kurb uudis - suri Riigikogu liige Andres Ammas. Taasavaldame tema viimase Maalehele antud intervjuu, mis ilmus 2016. aasta augustis.

Andres Ammas (54) on praeguses Riigikogus ainus poliitik, kes kuulus ka 20. augustil 1991 Eesti iseseisvuse taastamise poolt hääletanud ülemnõukogu koosseisu.*

Vabaerakonda kuuluv Ammas võrdleb, et kui Riigikogus pole sugugi ebatavaline, et rahvasaadik otsustab ühel hetkel parlamendist lahkuda, siis 1990. aastal valitud ülemnõukogus tundus selline asi peaaegu võimatuna.

“Niisugune mõte, et äkki ma lahkun, ei saanud üldse tekkida. See, et sa oled valitud, tundus nii tohutu usaldus, mis sulle on antud.”

18. märtsil 1990 toimunud ülemnõukogu valimised olid hoopis teistsugused kui praegu. Neid ei saa küll pidada päris esimesteks sõjajärgseteks vabadeks valimisteks Eestis, sest 24. veebruaril samal aastal oli juba valitud Eesti Vabariigi kodanike esinduskogu – Eesti Kongress, kuhu ka Andres Ammas kuulus.

Kuid kõige üldisemalt oli siiski ka ülemnõukogu valimistel kaks võimalust: kas tegemist oli eestimeelse kandidaadiga või ei olnud. “Suuresti anti mandaat inimesele, kelles arvati nägevat potentsiaali, et tema ajab Eesti asja,” meenutab Ammas. “Seda nähti väga erinevates inimestes. Nähti endistes tippkommunistides, vabadusvõitlejates ja ka neis, kes olid kusagil vahepeal.”

1991. aastal oli saadikul vabadus

Seotud lood:

Toona 28aastasel Ammasel piisas valimisloosungiks vaid sellest, et ta kandideeris ülemnõukogusse, viimaks seal ellu Eesti Kongressi otsuseid. “Sellest ühest lausest täiesti piisas. Keegi ei küsinud, mida sa arvad maksudest või sotsiaalpoliitikast.”

Ka elu toonases ülemnõukogus käis täiesti teistmoodi kui nüüdses Riigikogus. Ammase Vabaerakonna fraktsioonikaaslane Jüri Adams armastab selle kohta öelda: “Riigikogu liige tuleks vabastada fraktsiooni orjusest”. Ülemnõukogus võis saadik kuuluda mitmesse fraktsiooni korraga. Tänapäeval oleks see võimatu.

Tol ajal aga ei käinud fraktsioonide moodustamine parteide järgi. Seega võis olla ühekorraga liberaal ja isamaalane ning keegi kolmas. Saadikud liikusid fraktsioonide vahel vabalt – oma esialgses iidolis võis ju pettuda.

Kui praeguses Riigikogus toimib enamikul juhtudel parteidistsipliin, siis 1990. aastal valitud ülemnõukogus tuli hääletusteks kokkuleppeid teha. Kui valitsus tahtis midagi läbi suruda, siis pidi ta pea igale eelnõule eraldi toetuse saavutama. Ei piisanud sellest, et tegu on n-ö koalitsiooni eelnõuga, sest ei olnud ka selge, kes on koalitsioonis ja kes ei ole.

Näiteks hääletasid 3. aprillil 1990. aastal 54 saadikut selle poolt, et Edgar Savisaarest saaks peaminister. Nende seas olid näiteks Andres Ammas, Illar Hallaste, Kaido Kama jt, kuid see ei tähendanud, et nad pidanuks ka edaspidi Savisaare pakutavat toetama.

“See personaalne vabadus, mis praegu puudub, oli saadiku jaoks suur asi,” meenutab Andres Ammas. “Oma isikliku arusaama järgi vabalt hääletamine tundub tänapäeval nagu anakronism. Tol ajal oli see enesestmõistetav.”

Ülemnõukogu töökorras oli võrreldes nüüdse parlamendiga ka hoopis vähem ettemääratust. Kui kellelgi tuli parandusettepaneku mõte, siis ta leidis mingi märkmepaberi, kirjutas sinna oma ettepaneku ja saatis juhataja Ülo Nugisele.

Praegu on Riigikogus aastaid lihvitud töö ja kodukord, ent ülemnõukogus kehtestas korra spiiker Nugise haamer. “Kui oli näha, et asi väga käest ära läheb, siis ta sekkus tehasejuhi kombel: “Aitab küll! Rohkem ei küsi!”” meenutab Andres Ammas.

Riigikogu liikme staatus ühiskonnas ilmselt ei ole nii au sees, kui oli toonane ülemnõukogu liikme staatus. Ammase hinnangul võis see olla tingitud nõukogude aja pärandist – suhtumine valitud ametitesse oli rahva seas ühelt poolt irooniline, teisalt aga ka respekteeriv, sest inimesed olid harjunud, et kui keegi on kusagile kõrgemale kohale seatud, ju siis on nii vaja.

“Kindlasti oldi valitute suhtes palju vähem nõudlikud. Ei osatud seda tööd kritiseerida. Palju siis inimesed üldse teadsid sellest, mis seal Toompeal sündis? Nüüd aga on see kõigil nagu peopesal.”

Loe veel

Elujärje ja töötingimuste mõttes elavad nüüdsed Riigi-kogu liikmed muidugi hoopis paremini. Vanasti ööbisid saadikud Kungla hotellis, nüüd makstakse väljastpoolt Tallinna ja lähivaldu tulijaile kinni pealinnas korteri üürimine.

Saadikutele hoiti bussis kohti

Ma olen muidugi elu lõpuni uhke, et mulle oli antud saatuse poolt võimalus tol hetkel saalis viibida.

Samas oli ülemnõukogu saadikutele ette nähtud ka teistsuguseid hüvesid. Ammas, kel ei ole siiani autojuhiluba, on eluaeg suur bussisõitja olnud. Ülemnõukogu liikmetele oli liiniautobussides reserveeritud kaks kohta, mille kasutamisest tuli mõni aeg enne väljumist teada anda. “Tol ajal olidki bussid väga sageli täis ning see soodustus oli bussi peale saamiseks päris oluline. Ma olen palju kordi Haapsalu ja Tallinna vahel sõites ka terve tee püsti seisnud.”

Ühel hetkel hakkas ülemnõukogus levima kumu, et rahvaesindajad võiksid olla eelistatud tol ajal defitsiitsete autoostulubade jaotamisel. “Paljud lugupeetud kolleegid sellele liimile ka läksid. Mul ei tulnud see esiteks mõttessegi ja kuna ma polnud ka ise autosõitja, polnud selleks vajadust. Aga üks muidu tore ja aus kolleeg ütles näiteks, et tal on auto endal olemas, aga sellele Zaporožetsile oleks uut mootorit tarvis. Kas saaks uue Zaporožetsi mootori?”

Inimlikud nõrkused on aegade jooksul jäänud suuresti samaks, nendib Ammas, ning meenutab ülemnõukogu poodi. “Olime just teinud ajalehe Lääne Elu ja see töö oli nii tähtis, et õhtul istusin sageli bussi, sõitsin koju Haapsallu ajalehte tegema, ja hommikul vara Tallinna tagasi. Siis ma varustasin ka suurt osa Lääne Elu toimetusest ülemnõukogu viinerite, herneste ja kommidega.”

1991. aasta augustist meenub Andres Ammasele eelkõige lõputuid ootamisi, vaidlusi ja närvilisust. “Olin selles ülemnõukogu koosseisus üks noor, kogenematu ja võhiklik tegelane. Pingelistes aruteludes iseseisvusotsuse sõnastuse üle ma ei osalenud. Saime infot, kui tuli Mart Laar ja raporteeris fraktsioonikaaslastele, kuhu on jõutud. Siis kui hääled kokku tulid, ma ei ütleks, et oli kohutav eufooria. Oli rahulolu, et nüüd on see läbi ja see on tehtud. Ma olen muidugi elu lõpuni uhke, et mulle oli antud saatuse poolt võimalus tol hetkel saalis viibida.”

Andres Ammas leiab, et 20. augusti ümber toimuva asjus on pendel käinud seinast seina. “On olnud selle päeva väärtuse pisendamist ja paiguti ka selle ületähtsustamist – nuttu ja hala, et miks meid piisavalt ei tunnustata. Tegelikult on ju tunnustatud küll. Praeguseks on see kõik kenasti paika loksunud. Tähistamine toimub, on kindlad rituaalid, näiteks presidendi roosiaia vastuvõtt, kus meeleolu on sundimatu, lahe ja vaba.”

* Riigikogusse valiti kevadel 2015 ka toonase ülemnõukogu liige Edgar Savisaar, kuid ta loobus oma saadikuvolitustest, eelistades jätkata Tallinna linnapea ametis.

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare