Maalehe jõulusoov
Ma mäletan, kuidas kuu oli jõuluajal nii suur ja kollane, et kui ta tõustes meie maja katust riivas, jäi katuseharja külge kuldseid tükke, mida lapsed toas kuusele riputasid.
Ma mäletan, kuidas Eduard Wöhrmann sule pihku võttis ja hoogsa käega kirjutas: “Lapsed tuppa – tali tuleb! Lumelell on õues ju. Linnud lendand lõunamaale, lilledel on surmakuu.”
Veel tuleb meelde, kuidas kirikukell lõi nii valjusti, et oma pinki jõudes ei kuulnud ma enam orelitki. Vaikusesse puurisid augu alles eakate ning seetõttu jumalakartlikumate talunaiste tiiskandid.
Sel ajal oli aga tali väljas, tore jää, uisutada ülihää – nagu ütles hiljem kenasti Ernst Enno.
Muidugi ei mäleta ma seda kõike. Ei saagi mäletada, kuid ometi pesitseb see tunne kusagil minus. Ta pakitseb paastumaarjapäeval ja jaanipäeval ja veidi ka pärtlipäeval, aga eriti jõulude ajal.
Ta pakitseb minus, nagu oleksin ma ühtaegu nii mu oma poeg, ent ka mu isa ja mu vanaisad ning sealt edasi veel kõik nende isad. Ta pakitseb samamoodi mu naises, kes kannab edasi elu ennast ning ühes sellega kõiki oma soo- ja saatusekaaslaste rõõme ja muresid.
Kui see pakitsus tuleb, võtan kätte raamatu ja loen, et üle lume lagedale viib meid rõõmus jõulutee, ja et see tee viib orust mägedele üle külmetanud vee. Nii kirjutas kord Julius Oengo ehk Oro.
Mis selle laulu sees veelgi rohkem tähelepanu väärib, on see, et “olgem rõõmsad, velled hellad, laulu lajatagu keel! Helisegu aisakellad lumerikkal talveteel!”.
Just selliseid pühi tahab Maaleht teile soovida. Selliseid, kus lumi on valge nagu lootus, kuused rohelised nagu igavene noorus ning meie põsed punased kui õunad.
Selliseid pühi, kus tahaks oma armsamal labakindas käest kinni haarata, talle silma vaadata ning tõdeda nagu Jakob Tamm omal ajal: “Öö on selge. Kõrgel kuu. Läige üle lume. – Härmas seisab iga puu. Taevaserv on sume.”
Võib-olla sajab sel hetkel hoopis lund, kohe tõuseb väike tuisk, kududes katte kõigele sellele, mille me oma elust kõrvale jätta soovime. Kui mitte pikemaks, siis vähemalt pühade ajaks.
Olgu need pühad meil ajaks, mil tõmbame hinge, kuid olgu ka ajaks, mil tõmbame seinast välja kõik praktilise. Võiks välja tõmmata telefonilaadija, teleka, arvuti, kohvikannu, ja kui on kindel, et hoolega varutud pühadetoit halvaks ei lähe, siis kas või külmkapi.
Võib-olla märkame siis nagu Juhan Liiv omal ajal, et lumehelbeke tasa, tasa liugleb aknale, tasa... tasa...
Mööduv pole olnud sugugi rahulik aasta. Mured saevad hinge ka siis, kui kuuske tuppa saeme. Raamatuid lehitsedes jääb tahtmatult pilk Reinhold Kamseni luuletusele “Pääsukesed”: “Tuul on vilu, taevas tume, maa nüüd must ja murelik – üle metsa, üle mere tee ees tundmata ja pikk.”
Praegu aga tulevad pühad ning neid tuleb pühitseda. Ka siis, kui lund ei tule, ka siis, kui küünal kallis. Ka siis, kui meie suu kipub maailma kohta Lydia Koidula kurval ja igatseval kombel tõdema, et “ei pool nii armas polnud seal kui külatänavas!”.
Pühade pühitsemine on ju meie püha kohus. Kas või seepärast, et oleme ise lootvad lapsed olnud, märganud Juhan Liivi moel väikese poisina üht helinat oma rinna sees helisemas.
Ning tundugu too “Üle lume lagedale” ükskõik kui tuttav ja üle korratud, ometi särab kuusk ja särab tuba, lapsed rõõmsad kuuse ees.
Kuulge, kuulge, tuleb juba laste sõber – jõulumees!
