Märkmeid topeltpagulusest

 (4)

Rein Taagepera
Rein TaageperaRaivo Tasso

Rein Taagepera teine mälestusteraamat “Mare ja mina” on väga haarav teos, mida on raske käest panna. Põhjuseid selleks on õige mitu.

Autori nõtke sule vahendusel saame tuttavaks kahe noore väliseesti tudengiga – Rein Taagepera ja Mare Rünkiga, kes on 1960. aastal stipendiaatidena Helsingisse õppima saabunud.

Need sümpaatsed noored paotavad meilegi ukse toonasesse Soome tudengiellu, mis oli nii erinev samal ajal Soome lahe lõunakaldal viljeldud nõukogulikust ülikoolielust ning üsnagi teistsugune ka Välis-Eesti korporantlusega võrreldes. Me näeme koos nendega isegi Hiiumaa rannikut ja Tallinna torne, mida Rein laevateekonnal Saksamaalt Helsingisse pildistada püüdis, ning elame kaasa Kodu-Eesti külastamise plaani kiusatustele ja kõhklustele.

Tee maailmatasemel politoloogiks

Tudengeist saab kihlatud paar ning nad võtavad meid kaasa oma rännakule Soomest Lääne-Euroopasse ja Marokosse, seejärel järgneme neile Põhja-Ameerikasse. Seal jagame juba noore abielupaari õnne ning igapäevamuresid, näeme nende õpinguid, doktoritööde kirjutamist, esimesi töökohti, laste sündi ja kasvamist.

Teiseks on huvitav lugeda maailmatasemel politoloogi ning nii Eesti ülikoolihariduses kui ka poliitikas olulist rolli mänginud inimese erialase kujunemise lugu. See ei olnud sugugi nii sirgjooneline, nagu tänapäeva “karjääriplaneerimine” sageli ette kujutab.

Seotud lood:

Rein Taagepera õppis ju hoopis füüsikuks, kaitses füüsikaalase doktoritöö ning asus spetsialistina ametisse tööstuslikus eraettevõttes. Kuid soov mõista Eesti riigile osaks saanud saatust ning võimalusel mõjutada selle tulevikku tekitasid Taageperas huvi politoloogiliste probleemide vastu, samuti vajaduse end selles valdkonnas harida.

Mõneti ootamatult osutusid füüsiku taust, ratsionaalne matemaatiline mõtlemine ning füüsikalaborist kaasa saadud uurimisharjumused suureks plussiks, mis võimaldas politoloogilisi küsimusi vaagida hoopis värskemast vaatevinklist, kui seda tegid n-ö õige haridusega politoloogid. Tõsi, akadeemilist bürokraatiat selles veenda oli raske juba 1960. aastail, selgub Taagepera raamatust.

Teise- ja kolmandajärgulised ülikoolid ajasid pabereis rangelt näpuga järge ning soostusid palkama ainult politoloogias doktorikraadi kaitsnud õppejõude. Vaid tippülikoolid – ja nende hulgas ka Taagepera tulevane alma mater California Ülikool Irvine’is – julgesid politoloogiaõppejõuks värvata füüsiku, kes selleks ajaks oli küll juba kaitsnud ka rahvusvaheliste suhete alase magistritöö. Ning politoloogia hakkas muutuma.

Selle raamatu kolmas teemadering on aga Välis-Eesti ühiskonna siseelu ning Rein Taagepera suhted Välis-Eesti organisatsioonide ja ajalehtedega. Teose ajaliseks raamiks oleval perioodil (aastad 1960–1970) leidis väliseestluses aset sisemine murrang: loobuti peatse kodumaale naasmise illusioonist ning hakati uueks kodumaaks pidama oma asukohariiki.

Eesti pagulastest said lihtsalt eesti päritolu ameeriklased ja kanadalased. Võib-olla just selle muutuse kompenseerimiseks kivistus paljude vaade Kodu-Eesti oludele: keelduti möönmast, et olukord Nõukogude Eestis võiks võrreldes 1940. aastatega vähimalgi määral paranenud olla, ning kiusati hüsteeriliselt taga neid väheseid, kes Eesti NSVd näiteks külastada julgesid või tunnistasid eesti kultuuri saavutusi kodumaal.

Taagepera kui idee peamine autor valati aga sõimuga üle nii Nõukogude kui ka Välis-Eesti “pagulustagurlikus” ajakirjanduses, mis teineteisest liiga palju ei erinenudki.

Kohtas suhtumist, et need eestlased, kes 1944. aastal läände ei põgenenud, ongi kõik kommunistid. Taagepera toonitas, et eesti rahvas ja kultuur eksisteerivad edasi ka okupeeritud Eestis ning moodustavad kogu mõttelisest Eestist lausa lõviosa.

Enda ja teiste väliseestlaste ülesandeks pidas Taagepera lääne üldsusele okupatsiooni ja selle raskuste meenutamist, kuid samas kinnitamist, et eesti rahvas kestab neist raskustest hoolimata edasi ega ole venestunud ja sovetiseerinud.

Venekeelsete mig­- rantide sissevoolus nägidki Taagepera ja tema mõttekaaslased peamist ohtu eesti rahva kestmajäämisele ning võtsid ette meeleheitliku katse sööta nii USA kui ka Nõukogude liidritele ette idee, mis tundunuks mõlemale suurriigile kasulikuna, tegelikult aga olnuks kasulik eestlastele, asetades tõkke migratsiooni­laine ette.

Utoopiliseks osutunud idee

Selle idee kohaselt võinuks Nõukogude Liit anda Eestile nn rahvademokraatia staatuse (nagu oli näiteks Ungaril). Kommunistide võim küll säilinuks, ent riigipiiri teke Narva jõele pannuks seisma massimigratsiooni. Vastutasuks loobunuks USA oma senisest okupatsiooni mittetunnustamise poliitikast ning sõlminuks diplomaatilised suhted kommunistliku, kuid vormiliselt iseseisva Eesti riigiga.

Selle idee väljakäimise taustaks oli ka kartus, et USA võib praktilistel kaalutlustel mittetunnustamispoliitikast niikuinii loobuda, kuid kasseerida selle eest vastutasu sisse näiteks Berliini, mitte Balti riikide staatuse osas.

Mõte osutus utoopiliseks. Taagepera kui idee peamine autor valati aga sõimuga üle nii Nõukogude kui Välis-Eesti “pagulustagurlikus” ajakirjanduses, mis teineteisest liiga palju ei erinenudki.

Nõukogude võim liigitas Taagepera ohtlikemate väliseestlaste hulka, kellele ei antud sissesõiduviisat kuni 1980. aastate lõpuni, Välis-Eesti EÜS aga viskas ta välja ning keelas oma liikmetel temaga suhtlemisegi. Topeltpagulusse sattunud ehk nii kodumaalt kui pagulaskogukonnast pagendatud Taagepera lõi Välis-Eesti maadejagamisele käega ning keskendus politoloogiale – andes Eesti riigi vabanemiseks ja ülesehitamiseks seeläbi lõpuks suurema panuse kui tema kriitikud kokku.


Maalehel on ilmumas kõigile eestlastele oluline raamatusari “Eestile elatud elud”.
Raamatusarja saab tellida raamatud.maaleht.delfi.ee või osta iganädalast raamatut koos Maalehega erinevatest müügikohtadest.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare