See võrdlus pani mind uuesti selle aasta augustit meenutama, kui Maalehe vahvate reisilistega Provence’i avastasime. Koht, kus ongi imeline valgus, värvid.

Räägitakse, et Provence’i õhk on maailmas kõige puhtam. Sellega on üks kummaline lugu. Välja on arvutatud, et arvestades liiklustihedust ja tööstusmahtu, võiks Bouches-du-Rhone’i, Vaucluse’i, Alpes-de-Haute-Provence’i ja Vari departemange pidada üheks neljast kõige saastatumaks piirkonnaks Euroopas. Ülejäänud kolm auväärset kohta krapsaks endale Barcelona, Genova ja Ateena.

Kui arvestada, et iga hingetõmbega neelab inimene umbes pool liitrit õhku, siis see võiks kukalt sügama panna. Aga ei, sest räägime ju paradiisist. Provence’is on loodus nagu läikima löödud. See on mistraal, mis puhub tööstuse lõhnad minema.

Paradiis läbi tööstuse

Eks ole vastuoluline kirjeldada paradiisi läbi tööstuse ulatuse. Aga see aitab mõista, miks iga kaader Provence’ist on kui postkaart, miks siia on leidnud tee kõige kuulsamad kunstnikud ja kirjanikud.

Pilved jäävad siia harva kauaks, sest mistraal peletab need kergelt. Maailma üks kuulsamaid tuuli. See puhub keskmiselt 100–150 päeva aastas ja mõnikord sihukese pöörase jõuga, et kergitab majanurki. Üks päev mistraali pühib taeva puhtaks, muutes selle sügavaks, unistuste-siniseks. Ja just selline võib olla pilt, mida tundis mu sõber, kui sai taas nägijaks.

Tegelikult ongi see Provence’i ebamaine valgus – halli täielik puudumine – kustumatuim mälestus. Kusjuures paljud neist värvidest on inimeste enda rajatud – kas või lavendlirivid või päevalilledega silmapiirini kaetud maa. Lavendlifarmerid on harva jõukad mehed, kuid millist silmailu nad suudavad lisaks kasulikule kraamile endale pakkuda!

Ja need, kes Provence’is käinud – kas mäletate söögirõõme? Küüslauk! Öeldakse: Provence’i kant on küüslauguga sisse hõõrutud. Provence’i küüslaugu ajaloost on teada koguni lugu, kus vargad käisid Marseille’s katkust tühjaks puretud majades ja puistasid neid paljaks. Nad käisid nakatunud hoonetes, kuid jäid ise katkust puhtaks. Neid kaitses eliksiir, mille retseptis sisaldusid äädikas, absint, rosmariin, salvei, münt ja kõvasti küüslauku…

Prantslaste käes on tigude (escargots) söömise maailmarekord. Aastas kulub umbes 25 000 tonni. “Nälg” on nii suur, et tigusid tuleb mujalt lausa riiki juurde vedada.

Tavaliselt peame oma rõõmude eest maksma: harva on midagi maitsvat, mis poleks kahjulik. Küll teeb paksuks, küll närib hambaid, koormab südant. Aga teadlased on ühes kokku leppinud: igapäevased oliiviõliannused on tervisele kasulikud. Mitte ainult, et see ei sisalda üldse nn halba kolesterooli, vaid aitab tõsta hea kolesterooli taset.

Trühvlid, kalad ja melonid

Provence ja trühvlid. Tähelepanuväärne seen, mida ajavad salakütidki taga. Keskmine kilohind ca 600 eurot. See on tegelikult pesemata trühvlite hulgimüügihind, milles võib olla 10–15 protsenti mulda. Publiku ette jõudes on hind juba kahekordistunud.

Traditsiooniliselt on trühvliküti abiliseks ikka olnud siga, aga siga on kaalukas ja suure trühvliisuga. Pisikest koera on märksa lihtsam juhtida. Mis tahes intelligentne koer on võimalik selleks tööks välja õpetada, selliseid vahvaid tegelasi ka nägime.

Või Marseille ja bouillabaisse. Õige maitse saabub vaid Vahemerest püütud kalast. Ja cavailloni melon – on ainult üks tõeline melon. Või tapenade. Provence’i “must või”, kuigi kohtab ka rohelist. Fantastiline kappari-oliivimääre.

Ning sool, mis paljudes kohtades on tavaline kaup. Prantsusmaal on see delikatess. Parim sool tuleb madalatelt soistelt RhÔne’i delta aladelt, nn Camargue’i soolakeldrist. Kogumisajal kõrgub soolavall nagu mäeahelik.

Need värvid, maitsed ja pildid jäävad meelde. Nagu ka Maalehe erireiside muhedad kaasalööjad. Kui tragi on Maalehe 87aastane reisivõitja Linda! Tuleval aastal jälle!