Minu jõuluüllatus

Mitmendat ja mitmendat aastat olen jõulude ajal üllatunud. Siis, kui lähen mõnda pealinna kirikusse jõuluteenistusele, mille korraldab mu poja kool.

Kõnnin mööda vana Tallin­na munakivitänavaid, vean enda järel ajaloo müstilist hõngu. Põlvkonnad põlvkondade kannul on neid teid kõndinud, kõik ühe sihiga – et homne oleks veidigi heledam kui tänane. Et saaks pisutki tunda seda õnne, mida ühele maisele inimlapsele määratud.

Üllatun, et pühakotta tuleb nii palju rahvast. Aga muidugi, kool on suur. Seejärel olen üllatunud, et sadade inimestega täidetud hoones võib olla nii vaikne. Võib-olla on see ootusevaikus? Või äratundmine, et kui igaüks ütleks nüüd kas või ühe sõna, kasvaks lärm liiga suureks? Samas – sõna pärast me ju siia tulime.

Ning veel olen ma üllatunud sellest, et mina, jõulukirikuline, võin suvel rahuliku südamega minna hiide. Seal on veel vaiksem. Saan rahulikult pidada kahekõnet iseendaga, küsida ja vastata, et ei, ma ei tea veel maailmast kuigi palju. Endast samuti mitte.

See on hea tunne. Järelikult on veel üllatusi oodata.