“Alguses ei julgenud ma teistele öelda, et kaalun 100 (ükssada – toim) kilo,” alustab Valdur oma lugu. “Mingil põhjusel on ühiskonnas levinud arvamus, et sajakilone mees justkui ei olegi mees. Kartsin kanda korralikke riideid, käisin ka pidulikel üritustel spordirõivastes või lausa dressides, et varjata oma viletsas vormis keha. Naistega olid suhted nullis.”

Häbi kehakaalu pärast tekitas Valduris stressi, nii et viimaks diagnoositi tal sügav depressioon. Selle põhjustas rahulolematus oma kehaga.

Õnneks sattus tema teele psühholoog, kes suutis õnnetu mehe sügavast masendusest välja tuua ning juhatas ta toitumisnõustaja juurde.
“Alustasin väikestest asjadest,” jätkab Valdur. “Toitumise korrigeerimine on väga raske, kuid kui liigud edasi samm sammu haaval, võid pikema aja vältel saavutada suurepäraseid tulemusi.

Hakkasin jälgima, mida ja kui palju ma söön. Alguses oli iga söögikord suur pingutus, pidevalt tuli end ületada. Esimesed kilod nõudsid väga suurt pingutust, kuid mida aeg edasi, seda loomulikumana kaalujälgimine mulle tundus.

Varem kartsin kaalule astuda, ent kehakaalu paranedes sai kaalust minu kõige suurem sõber.

Kui olin esimese poole aasta jooksul 30 kiloga hakkama saanud, kippus motivatsioon kaduma. Kuid tahtejõud ja range distsipliin aitasid madalseisust üle.”

Tänaseks on Valdur otsekui teine inimene – vaid vähesed tuttavad tunnevad ta ära. Ta on saavutanud ideaalse kehakaalu ning tunneb end suurepäraselt.

60 kilo kõigest ühe aastaga! Sellist tulemust ei ole just paljudel ette näidata.

Nüüd ei ole muud muret kui saavutatud kaalu säilitada. Ega see kerge ei ole, sest 160-kilone keha vajab pidevat vaeva ja hoolt, kuid mees ise usub, et ta saab sellega hakkama.

“Suureks abiks on ka sõbratar, kes toetab sõna ja teoga,” lisab Valdur.

SERGEI KRAANA
anonüümne kaalujälgija