Vestluskaaslase näost on näha, et tal on Eesti väiksuse pärast sügavalt piinlik. Kuid hullemaks läheb.

“Eesti nimetab end ülbelt tuhande järve maaks, kuigi järvi on meil vaid 1200. Lätis on neid 3000, Leedus 6000, Soomes 187 888. Sellele mõeldes tuleb masendus peale ja häbi mannetu Eestimaa pärast aina kasvab.”

Põhjust häbenemiseks annavad ka Eestis valitsevad ilmaolud. Talvel sajab lund, suvel paistab päike, kevadel ja sügisel on taevas tihti pilves. “Lihtsalt häbi on!” kinnitab vestluskaaslane.

Kõige enam on tal häbi eesti keele pärast.

“Räägime nõmedat keelt, millest Euroopas keegi aru ei saa. Kui Inglismaal oskab kaunist inglise keelt kaugelt üle poole elanikkonnast, siis Eestis oskab keelt vaid käputäis tipp­intellektuaale, arvamusliidreid ja kolumniste, kes poolharitlastest eestlaste hulgas nagu taevatähed säravad. Sellele mõeldes on mul oma riigi ja rahva pärast häbi ning sügavalt piinlik.

Lausa oksele ajab meedias vohav vihakõne, et eestlased eelistaksid eestimaist toitu. Kas me tõesti peame sööma talumeeste kasvatatud juurikaid? Justkui Euroopas kvaliteetset toitu enam polekski!”

Uurime vestluskaaslastelt, kas Eestis on ka midagi sellist, mis rõõmu valmistab.

“Südame teeb soojaks see, kui sa tead, kui palju on inimesi, kellel Eesti ja eestlaste pärast häbi on.”