Kostjajev teatas: “Ma ei anna ära ühtki jalatäit Venemaast!” Soots vastas: “Riigipiirid ei ole karmoška, mida saab tuju järgi edasi-tagasi tõmmata!” Selle peale võttis Kostjajev kasutusele lausa ähvardused: “Kui vallutame Tallinna, esitame teile hoopis teised tingimused!” Soots vastas rahulikult: “Noh, kui rahu sõlmimiseks on tõesti vaja ühe pealinna vallutamist, siis võib see ju ka Petrograd olla. Kui muidu rahu teha ei saa, oleme valmis Petrogradi võtma. Jääb määrata vaid tähtpäev.”

Ühe järjekordse läbirääkimistevooru ajal, kui mõlemad pooled olid mõneti taganenud oma esialgsetest nõudmistest piirijoone tõmbamise asjus, otsustas Nõukogude Vene poole esindaja kindral Kostjajev teha žesti ja teatas: “Oleme teile küllalt vastu tulnud. Ajalooliselt on meil õigus selle asukoha peale, kus me praegu kõneleme. See oli venelane, vürst Juri, kes omandas selle Jurjevi linna. Aga meie oleme suuremeelsed ja sellest me praegu ei räägi.”

Sellisele ülbusele reageeris kindral Soots aga kähku: “Räägime aga pealegi Vene ajaloost. See on huvitav jutt. Kui teie ja mina käisime koolis, algasid Vene ajalooõpikud, nagu te teate, järgmiselt: “Ja venelased saatsid saadikud välismaale ütlema: “Meie maa on suur ja rikas, aga temas ei ole korda. Tulge meid omama ja valitsema meie üle.” Selle peale reageerisid kolm venda Rjurik, Si- neus ja Truvur. Need kolm venda, kes tulid omama ja valitsema Novgorodi, olid varjaagid, eestlased. Aga meie oleme suuremeelsed, jätame teile Novgorodi ja pealekauba ka veel Moskva, mis kuulus Rjuriku perekonnale.”