17.09.2015, 05:00
Naeris: Üle varju
Eelmistel kordadel olen kirjutanud, kuidas ma leidsin nutika võimaluse reklaamida Stromka paneelmaja õuepoolse korteri merevaadet; kuidas ma vana pelgulinlase meeleheaks tema kinnisvara hindasin, ja kuidas ma fototöötlusprogrammiga kogemata Kalev Mesikäpa pööningukorterist eluks vajalikud asjad ära kustutasin.
FOTO:
Seekord jutustan sellest, kuidas Kalev Mesikäpp oma võimeid üle hindas, üle varju hüppas. Saanud Pelgulinna pööningukorteri müüdud, sattus ta enda ärivaistust nii vaimustusse, et otsustas asutada oma kinnivarabüroo, ja mind – kui kogenud tegijat – Põhja-Tallinna miljööväärtuslikult turult kõrvale tõrjuda. Aga enne seda ta puhkas ja kogus mõtteid: lösutas oma rõskes soklikorruse üürikorteris, rüüpas hommikust õhtuni “vedelat leiba”, sekka mõne klõmaka kangemat, ja luges raamatuid orjanduslikust Ameerikast – “Peata ratsanik”, “Onu Tomi onnike”, “Tuulest viidud” ning “Hälin ja raev”, kuigi see viimane jäi talle segaseks.