Päev presidendi sabas: minust nad sinna kirmaskile maha jäid
Päev algab presidendile kopterisõiduga Vaindloole — see on Soome lahes Eesti põhjapoolseim saar, kus idanaabrite piloodid lennukoridori nurki lõigates alailma loata meie õhuruumi sisse lendavad.
Täpse silma ja kindla käe test
Ajal kui Kersti Kaljulaid Põhjasõja ajal Vaindloo lähedal hukkunud Inglise meremeestele püstitatud mälestuskivile lilli paneb, koguneb suurem politsei- ja piirivalveametnikest koosnev delegatsioon Piusa kordonis ja kordoni ees, et valmistuda presidendiga piirile minekuks. Nad on pingul ja napisõnalised.
Ka tagumistes ruumides on väike lainetus — sel päeval on kordoni köögis tööl lähedal elav Ritta Nutov. Tal on mullu sügisest saadik unistus — satuks Kersti Kaljulaid ometi piiri külastama just siis, kui tema tööl on!
“Miks nii?”
“Sest ta hakkas mulle kohe meeldima,” räägib Ritta. “Selge ja konkreetne, vastab küsimustele, mitte nii nagu mõni teine.”
“Mis lauale pannakse?”
“Frikadellisupp on meestel menüüs.”
“President erimenüüd ei saa?”
“Ei, täpselt sama mida mehed.”
Kuna piirivalvuril peab olema täpne silm ja kindel käsi, paneb Ritta meeste taldrikud alati triiki täis. Kersti Kaljulaid läbib kokatädi testi perfektselt, saab luugist lauani midagi maha tilgutamata ning sööb ausalt kõik ära. Pärast räägib paar sõna juttu ja tänab kenasti. Ritta on kangesti rahul — kõik läks imehästi!
Proovige nüüd ise ka seda vööd teha!
Samal ajal on Obinitsa külakeskuse ees juba mõnda aega oodanud sootska Aarne Leima, külamaja juhataja Guuri Piholaan ja Meremäe vallavanem Aivar Luts.
Külakeskuse sees ootavad tõusva pulsiga ettevõtjad, kellel seal tööruumid. Nende hulgas on Margit Mehilane ja Terje Lillmaa, kelle käsi oli mängus vastuvõtuks presidendipaari pidulike rahvarõivaste valmistamisel.
Terjel on laual pudel niitidega ja ta on hakkamist täis.
Kersti Kaljulaid on just kaasa elanud kõrvalruumis õmblustöökoda pidavale Margit Mehilasele, kes räägib, et väikeettevõtte toetused jäävad vahel kummaliste pisiasjade taha toppama ja takistavad arengut. Nad on kõnelnud investeeringutest, kapitalist, turustamisest ja käibest. Arvud huvitavad presidenti, ta küsib üht-teist juurde.
“See on väga hea näide meie äärealadest,” rõõmustab ta õmblusmasinate ja niitide vahel ringi jalutades ning prognoosib, et äärealad lähevad ühel hetkel veel nii hinda, et peagi ei jõua oma-inimesed neid ise enam ostagi.
Pudelivööle üleminek järgmises toas Terje juures on kiire pööre teooriast praktikasse.
“Kui kaua vöö tegemine aega võtab?”
“Tavaliselt kuu, aga kuna oli nii kiire, siis teie abikaasa vöö tegin kahe nädalaga. Proovige nüüd ise ka. Võtate siit … ja … teete sõlme ja siis … järgmise…”
“Ütlen ausalt, selliseks asjaks mul kannatust napib.”
Pikem jutt tuleb Terjega tema kirjutatud raamatutest ja seto keelest. See pakub presidendile huvi. Sootskaga eesotsas püütakse talle tõlkida sõna “kimmäs”, mis on sealmail kasutusel kvaliteedimärgina.
“Kimmäs on hea, kindel, tugev. Kui öeldakse “kimmäs inimene”, siis on tubli inimene,” seletab Aarne Leima.
Aga kuidas sa presidendiks said?
Obinitsa lasteaiarühm võib olla rõõmus, et president on heas vormis ja sale, mistõttu mahub istuma talle valmis pandud pisikesele toolile.
“Eesti pole tehtud puust, ammugi ta pole juust,” laulavad lapsed.
Kaks põnni marsivad riigipea juurde, hästi lähedale, peaaegu nina vastu nina (istub teine ju sobivalt madalal toolil ka).
“Palun tule meiega laulma,” ütlevad nad kooris.
Lapsed tahavad ka teada, kas ta hommikuti putru sööb (enam ei söö), mida talle lapsena kõige rohkem meeldis teha (lugeda) ja kuidas saada presidendiks (pikem vastus, sõnastatud kuulajate õrna iga arvestades).
Lapsed näitavad õhinal enda joonistatud pilte. Ühele meeldivad kopad ja ekskavaatorid. Klapp on hea, suhtlus ladus, kiiret pole.
Sealt ta selle särgi siis saigi
“Valige värv välja, siis vaatame suurust ka.”
Saatjaskond kahiseb lustakalt. “Selle saab ju emadepäeval selga panna,” pakub keegi.
Kersti Kaljulaid muigab ja lubabki seda teha.
Et ta naljaga öeldule kindlaks jääb ja see Obinitsa tragidelt väikeettevõtjatelt saadud sinine särk tal tõesti Estonia kontserdisaalis emadepäeva kõnet pidades seljas on … noh, see paneb silmad särama kõigil, kes teavad, kust see idee tuli.
Sööb juustu ja annab ühe lubaduse
Kersti Kaljulaid (keda paistavad huvitavat murded ja sõnade etümoloogia) jääb silti pikemalt vaatama.
Kauksi Ülle laseb ringi omatehtud sõira. Näpud käivad vabalt kausi vahet nagu ikka, kui omad inimesed koos. Kaljulaid kahetseb, et ei saanud Eestis olla ajal, kui “Taarkat” etendati. “Aga ma olen seda tekstina lugenud,” sõnab ta.
Galerii külalisteraamatusse kirjutab president, et vajadusel on isiklikult valmis abistama Setomaad Nizza esinduse loomisel.
Aga teie ärge lubage metsa raiuda!
Visiit kagunurka lõpeb ettevõtja Margus Timmo esivanemate talus Härma külas. Sinna on kokku tulnud hulk rahvast, sest sõna on välja lastud: tuleb tähtis külaline ja kirmask (külapidu värskes õhus) pärast seda.
Naised võtavad ringis häält üles. Välja on ilmunud paar pudelit ja pitsi.
Timmo talu kambrisse surub end nii palju rahvast, kui vähegi mahub.
Riigipea saab parima tooli, valgetes kuubedes sootska, maavanem ja vallavanem võtavad lähemal platsid, teised mahutavad end kõhtu sisse tõmmates ka kuidagi ära.
Jutt käib esiti valdade ühinemisest, sellest, mida saab ja mida ei saa teha.
President ütleb, et võrreldes mitme teise demokraatliku riigiga on Eestis väga palju vabadust ja et setodel on täiesti võimalik oma maanurgas oma asja ajada.
“Piirid pole olulised, kogukonnad on olulised,” lausub Kaljulaid, kelle meelest võiks olla ka üks maakond ja üks omavalitsus. “Ühtede piiride sees võib olla mitu kogukonda, kellel on õigus kujundada endale just sellist kodu, nagu neile meeldib. See tundub mulle väga kaasaegne juhtimismudel ja õige tee,” sõnab ta.
Ühel hetkel uurib president, et ehk on inimestel midagi küsida või öelda.
Jah. Muidugi on.
Kas president saaks selle tohutu metsaraiega midagi ette võtta? Paljud head seenekohad on juba kadunud…
See teema läheb pikemaks kätte.
Nii nagu oskame, nii ka elame
“Meil on täna siin ka kaks Petserimaal elavat setot. Me tahaks teile neid näidata,” tirib Margus Timmo nurgast kaks rahvarõivais naist välja.
“Tere, Petseris elavad setod,” rõõmustab Kaljulaid.
“Meid on Petseri poole peal elamas üle kahesaja inimese,” tutvustab sõnakam kahest, Helju Majak. “Elame seal nii, nagu oskame elada. Oleme väga suured sõbrad kõigi setodega, kes Eesti poole peal elavad. Tulge teie meile ka kunagi külla!”
“Siin on küll nüüd nii — et mina üle selle piiri saaksin minna, peab naaberriik aru saama, et rahvusvahelised lepingud kehtivad ka talle. Aga nii kui saab, siis kohe lähen,” lausub Kaljulaid.
Helju Majak räägib, et oli vabariigi sünnipäeval väga õnnelik, kui nägi, mis presidendipaaril seljas oli.
“Mulle helistasid kõik, et Helju, kas nägid — presidendipaar on seto riietes! See oli nii tore!”
“See oli täiesti hädavajadus,” seletab president tõsise näoga. “Eesti inimesed ei saanud aru, et minu mees ei ole venelane. Ta on seto. Me tegime selle siis üheselt selgeks…”
Preestrite väike vimka
Kohalikele hästi tuntud vaimulikud isa Viktor ja isa Andreas on heatujulised.
“Palugem issandat meie kalli kodumaa, vabariigi presidendi, valitsuse, Riigikogu ja kaitseväe eest, et ta neid juhiks…” palvetab isa Viktor laulvalt.
“Issand, heida armu,” kõlab isa Andrease hääl üle künkal seisva rahvahulgakese. Mehed seisavad, kaabud kombekalt rinnal.
Lõpuks lauldakse ühiselt “palju aastaid” kodumaale ja Setomaale ja kõigile, kes kohal. Seda laulavad loomulikult kõik kaasa ja keegi ei minesta ega tee midagi imelikku. Edasi tuleb väike tuur riigipeale tsässonas ja pärn saab ka viimaks mulda.
“Mul pole eriti rohelised näpud,” märgib president labidat haarates.
“Selle pärast pole muret, meil on asjad nii korraldatud, et…” lubatakse maid ja ilmu.
Mehed võtavad ritta ja laulavad toimingule nii suure hooga sõnad peale, et mine tea. Vaat et läheb see väike ümarpalkidest tsässongi veel lehte.
Sinna need pidulised maha jäid
Süüdatakse lõke. Kaetakse laud. Kiigele lükatakse hoog sisse, ühes nurgas laulavad naised, teises nurgas tõmbab Võromaa maavanem Igor Taro karmoškat.
“Oot, kus sa lähed,” haarab kellegi rahvarõivas käsi mul hõlmast.
“ Tallinnasse pikk tee…”
“Kas meil siin kohti vähe, kuhu jääda?”