Peeter Kaldre: Kirves ja kivi

Venemaa presidendi Vladimir Putini aastakõne valmistas pettumuse. Särava vanameistri asemel nägime murelikku meest (võrdlus peksasaanud koeraga kerkis miskipärast silme ette), kes põhiliselt rääkis, kulm kortsus, riigi majandusraskustest.

Varasemad Putini nii kaalukad sõnavõtud on paistnud silma sellega, et ta sülgab tuld ja tõrva lääneriikide suunas ning maalib värvikalt rahvusvahelist olukorda sellisena, nagu tema asjast aru saab.

Nüüd oli Türgi ainus, kelle kallal Putin hambaid teritas. Ikka selle pärast, et president Erdoğan julges anda korralduse tulistada alla Türgi õhupiiri rikkunud Vene sõjalennuk.

Loomulikult on intsident Putini ja tema semude jaoks eriliselt alandav. Venemaa, kelle näiline vägevus püsib peamiselt sõjalisel jõul, sai pistodalöögi oma kõige valusamasse kohta. Putini tõlgenduse järgi on Erdoğan sõjakurjategija ja terroristide mahitaja.