Pere fotoalbum kinnitab: lipp saab masti iga ilmaga
“See,” ütleb Milli Metsaots, “on täiesti tavapärane asi, et inimesed vabariigi aastapäeval lipu üles tõmbavad!”
Eelmisel aastal oli abikaasa Enn just lipuga varda juures toimetamas, kui maja juurde tuiskas terve ekipaaž kaitseliitlasi, ERRi kaameramees nendega koos.
Kaitseliitlased tegid Järvamaal ringkäiku, ja seal, kus lippu üleval polnud, pakkusid oma abi, et see maja külge saada, või kinkisid lipu, kui seda polnud. Kui nad nägid, et Türi-Allikul käib ühes õues lipuvarda juures tegevus, olid nad krapsti kohal ja tõmbasid koos Ennuga sinimustvalge üles. Päris pidulik oli.
Milli tegi pilti ka.
“Ma olen neid pilte päris paljud teinud,” ütleb ta. “Meil ongi selline väike traditsioon, et mees tõmbab 24. veebruaril lipu üles ja mina jäädvustan.”
“Me sellised inimesed päris ka ei ole, kes iga asja peale kohe lipu üles tõmbavad,” täpsustab Enn. “Sellised mõistlikud. Tõenäoliselt jääme ka sellisteks.”
Ennu isa oli Viljandimaal vallakirjutaja, väga eestimeelne mees. Kui küüditamiseks läks, siis oli selge, et pere ei pääse. Küüditamise päeval oli isa käsutatud koolimajale puid vedama, ja kui ta autosid nägi, siis oli selge, et nüüd on kiire.
“Isa leidis võimaluse viia meid üksildasse metsatallu, sealt otsida ei teatud ja pääsesime,” räägib Enn.
Tal on hea meel, et isa elas nii kaua, et nägi ära aja, mil rahvuslippu taas avalikult heisata tohib – seni oli see kodus peidus.
“Jah, lippu hoidsime kodus varjul kogu nõukogude aja. See on peres praegugi alles,” kinnitab Enn.
Kodus olid ka Vabadussõjast pajatavad raamatud, samuti koguteos “Eesti rahva kannatuste aasta” – need said kõik Ennul juba poisikesena läbi loetud. “Meie pere meelsus peaks üsna selge olema,” märgib ta.
Nii et see oli täiesti enesestmõistetav, et kui on maja, siis sinna juurde käib ka lipumast. Ja kui on lipumast, siis vabariigi sünnipäeval läheb sinna ka lipp üles.
Fotoalbum näitab tagantjärele, et piltide järgi võiks sündmus olla toimunud nii sügaval talvel kui ka varajasel kevadel. Ühel fotol surub Enn end pea vööni lumest läbi, teisal on masti ümber rohetav muru.
Enn ise on EPA lõpetanud mehhanisaator, Milli aga sama kooli lõpetanud zootehnik. Järjepidevad, rahulikud, ja teavad, et iga ilma jaoks on õiged kummikud.
Aga paar sõna Eesti elust ka. “Noored peavadki elu edasi viima, seda ka poliitikas, aga enne peaks neil olema kogemust,” arvab Enn. “Et nad oleks teinud praktilist tööd!”
Milli natuke ohkab. Mis sellest lehes ikka kirjutada, et kaks tavalist ja tagasihoidlikku inimest lippu heiskavad.
See juhtub ju igal aastal ikka ühtemoodi. Normaalne asi.
Tõsi, tänavu on päris põnev: kas tuleb pilt lipust rohelisel või valgel taustal?
Tuleb üsna valge.
