“Piire ületades” – läbitud on juba üle saja kilomeetri

Kanal 2s jätkub kodumaine seiklussari “Piire ületades”, kus üheksa füüsilise erivajadusega inimest kompavad ühisel retkel oma võimete piire.

Reedel, 27. märtsil kell 20.30 eetrisse jõudvas saates selgub, mismoodi sarja osalised end tunnevad, kui nad on läbinud üle saja kilomeetri nii maal peal kui maa all, vee peal ja sügavas metsas. Nende füüsilised võimed on tõsiselt proovile pandud, vaimselt on grupp endiselt väga tugev.

Seekord seisab kõige suurema väljakutsega silmitsi pime Julia, kes kardab veesõidukeid. Rühm peab leidma lahenduse ratastega liikumiseks, sest ainult jalgsi ei suuda nad ettenähtud ajaga Munamäe tippu jõuda.
“Piire ületades” matkajuht Mart Reimann on veendunud, et eelkõige peab vaim olema katsumusteks valmis.

Esimene rattasõit näitab, et Tom ei suuda üksinda sõita ning Kalju ja Liivika ei saa hakkama tandemiga. Jalgsimatkal ilmnevad esimesed tõsised väsimuse märgid. Egerdist ja Toivost sõltub, kas rühm üleüldse Munamäe otsa jõuab, sest teised ratastoole tassida ei jõua. Rännakut raskendab ka üha tihenev vihmasadu, on vägagi kahtlane, millal laagripaika jõutakse.

Osalised räägivad saates ka oma armu- ja sõbrasuhetest, kas erivajadus on mõjutanud suhte hoidmist.

“Piire ületades” kõige suurema erivajadusega osaleja, sünnitraumaga 27aastane Tom meenutab: “Ületasin enda jaoks selle piiri, sest viisin ühe oma eluunistuse täide – osaleda hästi pikal matkal Eestis, mis oli võrratu kogemus. Kõigega sai hakkama.”

Ka jalavigastusega 21aastasele Toivole oli matk üks lahedamaid kogemusi, mida ta on ette võtnud. “Mööda metsi rännata ja end proovile panna,” loetles noormees üles katsumuse plusse.

“Ei möödu päevagi, kus ma ei mõtle matkale tagasi,” tunnistab 53aastane Liivika. “Olen märganud, et elus ongi nii – kõik, mis on raske, ununeb, ja jäävadki väga positiivsed mälestused. See on vist meile sisse programmeeritud,” arvab Liivika.

“Mul on kogemus, et depressioonis inimesel on minevikust meelde jäänud just halvad mälestused. Mulle meeldib väga selline olukord, kus kõik raske meelest ära läheb ja jäävadki sellised helged ja head mälestused. Meie matka puhul ka – meelde on jäänud just toredad suhted ja inimesed. Tean, et nad on kusagil sõpradena endiselt olemas, saan nendega alati ühendust võtta,” usub Liivika.