Pooltühja majja ühistut ei tee
“Minu all korteris ei ela keegi, kõrval samuti, keegi neid ei küta, mul tubade seinad kõik niiskusest märjad,” kurdab Ulilas Pargi tänava 12 korteriga kahekorruselises ahiküttega majas elav Vassili Tanin.
Tema hinnangul vast viies korteris on elanikud, suvel rohkemates. Või on rahvast rohkem siis, kui mõni omanikest välismaalt kodus käimas.
“Panin oma raha eest oma osale katusest uue pleki, aga naaber mu alt ei maksa, ma ei usugi, et kätte saan,” jätkab teisel korrusel elav Tanin.
Ning veel väidab ta, et kui tema end ei liigutaks, rohtu ei niidaks, kasvaks kõik kinni.
Elektrikilp on majas eluohtlik – pole kellegi asi.
Ustel mõned klaasid vineeriga kinni löödud. “Eks maja ole vana ka juba, 56 aastat, uksedki samast ajast,” rehmab Tanin.
Mees ei usu, et tema majja korteriühistut teha saaks. Ei usu ta sellesse ka siis, kui see sunniviisiliselt tehtaks.
Ometigi võttis Riigikogu veebruaris vastu korteriomandi- ja korteriühistuseaduse, mis näeb ette, et neis majades, kus vähemalt kaks korteriomandit ja kus korteriühistut 1. jaanuariks 2018 moodustatud ei ole, loob selle riik ise.
Haldama hakkavad neid kinnisvarahooldusega tegelevad ettevõtted.
Eesti Korteriühistute Liidu juhatuse liikme Urmas Mardi sõnul võivad sunniviisiliselt loodud ühistud aga lõhkuda hästi toiminud korteriühistute liikumise sootuks. Igasugune sund tekitab alati trotsi ja siis on ka mured kaelas.
Skeptiliselt suhtub sunniühistutesse ka KÜ Ulila juhatuse liige Irina Ermel. “Kui ikkagi siiamaani pole korterite omanikud-elanikud leidnud mingit võimalust koos oma maja heakorra heaks midagi teha, siis pealesurumine ka sinna ei vii,” arvab ta.
Urmas Mardi kinnitusel on praegu Eestis veidi üle 10 000 korteriühistu, umbes teist sama palju on aga maju, kus ühistut siiani pole.
