Rein Raudvere: Miks pole ohutunnet?

Mida kauem keegi sel maamunal elanud on, seda vähem ta tavaliselt imestab. Seepärast, et ebatavalist tuleb aina vähem ette. Me lihtsalt harjume pikapeale ka nende asjadega, mis tunduvad ootamatud, tavapäratud või mõistusevastased. Piisab korra nende üle imestamisest, teisel korral ei liigu tihtipeale kulmgi.

Mind paneb imestama, kuhu on küll kadunud inimeste ohutunne. Kõige sagedamini mõtlen sellele kaupluste suurtes parklates. Sellistes, kus poeliste tarvis on tehtud jalgtee või isegi mitu n-ö perrooni, mille äärde autod pargivad. Hea ja ohutu auto juurde sammuda. Hea ja ohutu ka autojuhil parkimiskohalt välja sõita või tagurdada. Ei jää kõndijad ette. 

Aga tegelikkuses on pilt sageli teine. Selle asemel et jalgteed mööda autoni kõndida, marsib suur osa, kotid käes, otse autode vahele. Ja kui keegi näebki, et auto hakkab välja tagurdama, jätkab ta rahumeeli oma teed. Sest juht peab ju veenduma manöövri ohutuses. 

Kui suvel valge ajal on tõesti nähtavus hea, siis pimeda ajal ja sageli sajuste ilmadega ei pruugi ka tähelepanelik juht kõike märgata. Aknadki kipuvad vahel niisked ja talvel jäised või lumised olema. Samas on autode taga jalutajaid nii poodi minemas kui sealt tulemas, seega mõlemalt poolt. Kummastav, et osa neist on ise juhid.

Olen sellist ohtlikku olukorda mitut puhku näinud ja korra ka ise õnneks vaid ehmatusega roolis pääsenud. Nüüd sõidan võimalusel parkla kaugemasse otsa, kus vähem poelisi liigub. Mis sest et raske kandekotiga pärast pikem maa kõndida.

Kuhu küll on kadunud ohutunne? See peaks olema elusolendi üks peamisi tundeid. Emapiimaga juba kaasa antud. Ehk vaid armastus on sellest vägevam, kus raske oma käitumist kontrollida. Kas tõesti kõik need autode vahel parklates sebijad on kõrvuni armunud?

Kõlab võib-olla banaalselt, kuid viimane aeg on ka helkur välja otsida. Kui elu ikka armas on.