Sada sõna

Meil on olnud vägev linnusuvi.

Tõeliselt liigutav on mu kaheksa-aastase poja linnuhuvi – võib-olla on siin midagi suurt ja sügavat tärkamas? Jälgisime noori hoburästaid ja kärbsenäpiema poegi lendama õpetamas, kuulasime ühel ööl värbkaku huikamist.

Järvseljal nägi poiss metsist ja tundmatut valget veelindu. Küsimus “kes see küll oli?” ei andnud rahu, kuni õnnestus linnutarkade abil tuvastada hõbehaigur. Sellele mõeldes tahaksin väga loota, et loodusõpetuse tunnid me koolides suudaksid lastes äratada ja hoida elavat loodushuvi, viia neid õue õppima, kutsuda vahel tundi põnevaid külalisi. Et ei oleks nii, nagu üks väike tüdruk ohkas: “Kõige igavam koolis on loodusõpetus.”