SADA SÕNA

Jälle sünnib me ilmas ja eludes midagi seesugust, et tundub: miski ei ole ega saagi iial olla endine. Korrapära ja kindlustunde asemel on äkki narmendavate servadega auk.

Kas pole me elud nagu tähenduslike kirjadega vanad head lambavillased käpikud, mis kunagi hoole ja armastusega loodud? Korraga on nad üpriski peetud, pidevalt kulub pöidlaotsa või peopessa auk, aga meie nõelume ikka augud kinni ja imestame iga kord - käpik saab niiviisi isegi soojem! Ehk isikupärasemgi, usume lootusrikkalt. 

Aga lõputult ei saa lappida auke käpikuis ega inimeludes. Kord parandamatult katki, on uut kindapaari hankida siiski lihtsam. Ehkki mustrid pole enam samad.