Sain jõuluajal olla kirjanik!
Minul 2001. aasta jõulude eel sellist ambitsiooni ei olnud. Türi linna nädalalehe toimetajana tahtsin ennast lihtsalt kirjastamisega rohkem kurssi viia ja teada saada, kuidas käib ühe raamatu väljaandmine.
Selleks oli kõigepealt vaja leida käsikiri. Kuna pakkuma seda keegi ei tulnud, hakkasin revideerima omaenda kirjutuslaua sahtleid.
Nii jäi mulle näppu üks punt masinakirjas lehti, kuhu olin 1993. aasta detsembris iga päev kirjutanud ühe päkapikujutu, mida õhtul oma lastele ette lugeda.
Kuigi ka tollal tulid jõuludeks kirjastustel välja päkapikuraamatud, tundus mulle, et seal on palju asju valepidi. Tegevus toimus linnas, päkapikud olid kuidagi veidrad ja ebatraditsioonilised, loomadest võis seal kohata vaid mõnda hulkuvat linnakassi. Ja aeg-ajalt muidugi müstilisi lendavaid põtru.
Nii ma neid jutukesi siis treisin. Noppisin üles mingi päeval kogetud killu ja mõtlesin sellele loo ümber. Ja aastaid hiljem, jõuludeks 2001, koostasin neist päkapikuraamatu.
“Need jutud sündisid umbes kümme aastat tagasi, kui mu suured lapsed olid veel väikesed. Ainet ammutasin nende tegevusest ja mõtetest, kandes need üle päkapikumaailma,” kirjutasin sissejuhatuseks.
Raamat ilmuski jõulude eel. Ja siis läks kiireks: esitlesime seda koos lastega paari jõulueelse nädala jooksul Türi Rahvalehe toimetuses, raamatupoes ja raamatukogudes. Ikka jõulumeeleolus, ettelugemiste, jõululaulude ja piparkookidega.
Kui seda veergu kirjutama hakkasin, lehitsesin raamatukese uuesti läbi ja leidsin, et ta peegeldab minu põhimõtteid sellest, mis on elus oluline, ka praegu.
Pere, olgu päkapikkude või inimeste oma. Soe kodu. Mõistmine ja tunnustamine. Kohusetunne. Hoolitsemine loomade ja lindude eest. Hoolimine ja armastus.
