Schenkenbergi sulased 17.

Suurema osa ajast istub Paaria nüüd soise ja metsaga ümbritsetud Pelgulinna kidurate mändide all, paberiveski pööningul, kus on nii vähe ruumi, et seal on üksipäinigi raske liikuda, ilma et end millegi vastu ära ei löö või midagi ümber ei aja.

Ta veedab oma õhtuid pimedas, sest küünlaid talle ei usaldata – ajab need veel ümber ja paneb veski põlema! Ta võib seda teha rahuliku südamega, sest tal endal pole enam midagi kaotada, ja tundub, et tal on ükspuha ka teistest.

Mina lahkusin Schenkenbergi sõjasalgast enne Rakvere lahingut. Rändasin mööda Liivimaad ja müütasin venelastele sõjakäikudelt kõrvale toimetatud raha ja muud metalli. Kui maameestest sõjasulased, kes lahingust eluga pääsesid, reeturlikku Vaderit otsima asusid, olin mina juba tagasi Tallinna all. Ma olin nende arvates ammu kuskil surma saanud või sohu vajunud. Kes neid üksikuid hingi ikka kokku lugeda jõudis, pealegi tavalisi ratsa- või jalamehi. Vaderiga oli teine lugu, tema sõna oli seni maksnud.