Skandaalse Jaan Toominga protest argielu vastu Elva Lendteatris
Seekordne Lendteatri külalisnäitleja on Kristo Viiding. Kümme aastat tagasi lõpetas mees Tallinna lavakunstikooli. Töötas draamateatris, nüüd on vabakutseline näitleja. 2016. aastal tegi Eesti Draamateatris külalisena hiigelrolli Hendrik Toompere noorema lavastuses “Väljaheitmine. Ühe õuna kroonika”.
Olgu ka see öeldud, et eelmises Jaan Toominga lavastuses “Hamlet” mängis peaosa Nero Urke. Samuti vabakutseline mees, kes 2011. aastal tunnistati Eesti parimaks meesnäitlejaks Kaarel Irdi rolli eest Tartu Uue Teatri lavastuses “Ird, K.”.
Lendteater loodi Elvas 2014. aastal. See harrastusnäitlejatest koosnev seltskond tutvustab ennast ise nii: “Lennukad ideed + teater = LendTeater”. Ka see on selles kontekstis ilmselt tähtis, et Lendteatri kodu on Elva linnakese kunagises kuulsas poemajas ristteel.
Skandaalne juhtum
Lavastaja Jaan Tooming võtab seekord, tema enda sõna kasutades, adapteerida Briti klassiku, romaanikirjanik J. B. Priestley juba 1956. aastal kirjutatud näidendi. Paha pole teada, et kirjanik elas saja-aastaseks ja et Tallinna Linnateatris mängitakse praegu menukalt tema näidendit “Aeg ja perekond Conway”.
Teagi nüüd, kas adaptsioon on kohandamine või kohendamine, igatahes mõjub inglise läinud sajandi näidendi asetamine Valga linna mitte ainult ulakusena, vaid hoopis usutavana.
Kohandamine on seegi, et laval on seekord kasutusel lausa kaks šamaanitrummi, mis muule tähtsale lisaks iseloomustavad ka Jaan Toominga lavastajakäekirja läbi aastate. Muide ka see on Jaan Toominga teatritööde üks iseloomustav joon läbi aastate, et ta suudab laval elama võluda just need inimesed, kellega ta sel hetkel töötab.
Tavaline esmaspäev
Niisiis Valga linna panga juhataja otsustab ühel hommikul, et ei taha enam elada pankuri elu, et tahab vaba olla. See on rõhutusega kõige tavalisem esmaspäev. Julgen siinkohal teile pisut paotada selle lavaloo sisu sellepärast, et see, kuidas trupp mängib, on üsna kirjeldamatu.
Peategelane Kristo Viiding vahetab ülikonna ja lipsu narrimütsi ja triibuliste alt laiade pükste vastu, võtab kaasatoodud kahest mustast kotist kaks šamaanitrummi ning loitsib. On nagu kass, siis nagu ahv, naerab esimese hooga üsna võltsilt ja siis äkki vabanenult.
Muidugi tekitab pangajuhi tööle mitte ilmumine segadust. Ja üsna klišeelikult arvatakse, et ju pangahärra on purjus, haige, peast segi. Kõiki neid seisundeid mingi erilise oma nõksuga, mis laseb teravama pilguga vaatlejal aimata, et nii ei ole, Kristo Viiding ka mängib.
Oma pangahärraks olemist nimetab šamaanitsev Kattel (tegelaskuju nimi) poolsurnud olekus elamiseks, jah, ka surmaune magamiseks. Nüüd teeb ta, mida tahab, ja tahab ta hommikul trummi lüüa. Tahab viskit ka juua ja teistele pakkuda, aga hommikuti ju avalikult ei jooda, pole kombeks.
Kristo Viiding korraldab laval meeleolude silmanähtava vaheldumise, muundumiste tulevärgi. Näitab suurepärast vaimset ja füüsilist vormi.
Kärtspunane kleit
Heh, adaptsioon – Priestleyl on näidendis võtmetegelane Delia Moon, Toomingal muutub ta Teele Kuuks. Inglase ülivaimukas mõttevilks, mille ta näidendisse sisse kirjutab, nimelt Delia, meil siis Teele taustauuring mõjub vägevalt.
Kattel helistab proua Kuu mehele ja küsib, ka naise punane sportauto on mehe kingitus. Selgub, et muidu alati range proua Kuu on selle kärtspunase auto endale ise valinud ja ostnud. Kattel saab sellest siis kinnitust, et range kostüümi sees elab elus inimene.
Hiljem ongi laval argiste, mitte midagi iseloomustavate kostüümide seas Viidingu Katteli seljas punane hommikumantel ja Teele Kuul kärtspunane kleit. Ning trummid on kilbiks ümbritseva närukaelsuse vastu. Nad rütmistavad elu ja lavaelu, laulavad, tunnevad kaasa, vaikivad...
Jaan Tooming on lavastajanipina ilmselt palunud trupi teisi tegelasi peale Teele Kuu ja Georg Katteli oma osa loomisel rõhutada just väliseid, amatöörteatris esile tulevaid esimesi klišeesid – mängida üle. Ja laval sünnib mitte üheplaaniline komöödia, vaid mitmekihiline satiir. Nii hulluarst, politseikomissar kui ka Tallinna pangajuhataja on sõnades hoolivad, armastavad, sügavate tunnetega normaalsed inimesed.
Jaan Tooming näitab meile silmakirjalikkuse koledust kogu oma alastuses. Hirmuäratavat normaalsust. Hingeliselt surnud inimesed, kes ei saa aru või ei taha aru saada sellest, et on surnud.
Laval on kontrastid ning see võiks tekitada äratundmise, milline maailm meid ümbritseb. Pank tahab olla mitte ainult meie sõber, vaid ka kõigi inimeste ema ja isa. Lavastuse moraal on, et hakake elama.
Otsene paralleel selles nähtus on Jaan Tätte näitemänguga “Meeletu”, kus samuti edukas mees peavooluühiskonnas otsustab oma elu muuta. Jaan Toominga uuslavastus on groteskne, ekstsentriline. Meie ees on kõverpeegel, ja äkki selgub, et ei tohi süüdistada peeglit, kui lõust on viltu. Rõõmustav oli, et tegijad näisid uskuvat maailma muutumise võimalusse.
