Kui kuulsin, et ka kalandussektor on embargo tõttu hädas, kuna enamik siinsete kalurite püütud räimest läks varem Venemaale, kuid nüüd pole seda kuhugi müüa, läksin ja ostsin kohe paar kilo räimi. Sellest ajast olen rohkem kala sööma hakanud. Kõik Eesti kalanduse toetuseks.

Nüüd laastab Aafrika seakatk siinseid sigalaid ja tervete loomadega, kuid siiski ohustatud ehk kolmandasse tsooni jäävad farmerid on hädas – sigu ei tohi Eestist välja viia ja siinsed tapamajad ei võta neid samuti vastu. Sealiha toodetakse lihtsalt rohkem, kui siin ära süüakse, ja nii on turul varsti liha ülejääk. Seda kuuldes läksin ja ostsin kohe kilo hakkliha ning tegin kotlette. Ma pole eriti suur sealihasööja, kuid plaanin nüüdsest alates seda rohkem süüa. Ka kassile annan välismaiste konservide asemel kohalikku sealiha. Kõik Eesti seakasvatajate toetuseks.

Tunnen ennast tõelise patrioodina, kes annab oma panuse siinse põllumajanduse ja sellega seotud töökohtade säilimisse, ekspordi-impordibilansi tasakaalustamisse ja kokkuvõttes SKP ehk sisemajanduse koguprodukti kasvatamisse.

Ainult et mu kaal on usina söömise tõttu kenasti kerkinud. Loodan väga, et siinsed maiustustetootjad ei satu nii rasketesse oludesse, et vajaksid samuti oma sektori päästmisel minu abi. Niigi on suu tööd täis ja seelik kitsas.