Jah, mängud toimusid. Eestlased olid ka kohal, näidates mingit ja vahel ka mitte mingit taset. Platsis ja platsil oli neidki, kellest keskmine spordisõber kuulnud polnud, kes harjutavad lõunavaheajal, sest muul ajal tuleb ju endal õpilasi treenida. Loodame vaid, et need õpilased ise tulevikus suurvõistlusteks lõunavaheaegadel treenima ei pea...

Kui uudiseid vaadata, polnud Euroopa mängud siiski kuigi tähtsad. Vähemalt spordi mõttes. Suuremaks suudeti puhuda Austria ujujate bussi alla jäämine ning Suurbritannia kodaniku hukkumine liiklusõnnetuses.

Pole isegi veel selgelt pilti, kui tähtsaks võib pidada Bakuus võidetud medalit. Maadleja Heiki Nabi saavutuse kohta öeldud lause „kaks võitu ja pronks oligi käes“ ei anna täit pilti, sest maadlusturniirid polegi tavaliselt pikad ja osavõtjarohked. Samas oli see Nabile ka EM-pronks, sest ühed võistlused toimusid teiste raamides...

Tundub siiski, et neist pisut segasevõitu olemuse ning eesmärgiga mängudest võib saada tava. Võib-olla tuleks aga siiski enne mõelda, miks neid mänge vaja on. Kas seepärast, et olümpiamänge peetakse liiga harva? Või et keegi ei jaksa neid ette näidatud tasemel korraldada?

Taseme jõulist ette näitamist korraldajatele ei keelata. Lasksime Hiinal Pekingis kõigile silmad ette teha, siis andsime Venemaale talimängud. Ka Bakuus põrutati ilutulestikku taevasse hulgal, millega mõni mitte nii edev riik oleks nädal aega öösiti oma linnade tänavad valged hoidnud.

Mõtte algataja oli väidetavalt Euroopa Olümpiakomitee, kelle tähtsust spordi edendamisel pole seni õnnestunud ülehinnata. Äkki on neil nüüd tekkinud ambitsioon? Või on ambitsioon kellelgi teisel, sport on lihtsalt üks selle väljendusvahendeid?

Väidetavalt on uute mängude korraldamise huvi näidanuid kaks Hollandi linna. Miks mitte, kui tahtmist on. Peaasi et mängud ei hakkaks ringlema vaid suuremate riikide linnade vahel, et suur ei saaks taas oma suurust, võimas oma vägevust näidata ning kergeusklikel vaatajatel silmad ilutulestiku sära täis lasta.

Euroopa mängud on nüüd piisavalt pihta saanud. Aga kus on meie oma mängud? Polegi vaja enam kaua oodata, Eestimaa Spordimängud, järjekorras juba 14., peetakse 10.–12. juulini Saaremaal.

Mis mängud need siis on, küsivad paljud. No on mängud ja natuke nagu ei ole ka, võib vastata. Nad on teel, aga pole veel teada, millega see teekond lõpeb: kas neist kujunevad tõelised Eesti Mängud, kus kuldmedal paneb võitja pisaraid valama, või suubuvad sportlikuks rahvapeoks, nagu nad seni pigem on olnud.

On selge, et korraldajad teevad oma parima. Et need, kes ikka on tulnud, tulevad kokku, teretavad, kaisutavad, võtavad spordirajal mõõtu, võtavad pärast ehk koos ka pitsikese. Ühesõnaga: tunnevad elust rõõmu.

Ühes võtavad nad aga noored spordihuvilised, et nood saaksid kogeda korralduse viisakat taset ning oma kodupaiga eest võistlemise rõõmu.

Ajakirjandus jätab need võistlused tavaliselt aga peaaegu märkamata. Miks siis? Sest tippsporti satub taolisele jõuproovile harva ning päevalehtede spordiküljed pole harjunud rahvaspordiga tegelema. Kultuuriüritus mängud kahtlemata on, aga ajakirjandus pole harjunud ka sellise kultuuri kajastamisega tegelema.

Seega tuleb varjust välja murdmiseks muutuda rohkem selleks esimeseks või hoopis selleks teiseks, sporditahva tantsupeoks.