Sündinud siis, kui Ruja enam ei olnud
Sel pühapäeval leiab aset ansambel Ruja suur taasühinemine. Mis laulud ja tegemised saadavad aga tänapäeva noort, kelle sünni ajaks oli bänd ammu laiali läinud, kuid keda Ruja muusika siiski kõnetab?
Suurte helesiniste särasilmadega Heleni Puusemp saabub õhtul kella kaheksaks kohtumisele otse töölt – seljataga on 12tunnine vahetus avariiteenistuses. Poolteist kuud liiklustalituses töötanud tütarlapse töögraafik näeb ette nelja 12tunnist vahetust, millele järgneb neli päeva puhkust. Samamoodi otse töölt kiirustab ta ka pühapäeval lauluväljakule, Ruja kontserdile.
Türil üles kasvanud Heleni ütleb, et ei mäleta konkreetset hetke, mil ta Ruja enda jaoks avastanud oleks, vaid see on olnud elu loomulik osa: “Rujast räägiti ka muusikaajaloo tunnis ning gümnaasiumis pidime laulu “Eesti muld ja Eesti süda” pähe õppima. Kõik pidid paarikaupa ette laulma, õpetaja saatis klaveril. Ma ise ei põdenud, viisi pean ja klassi ees esineda ei kartnud.”
Heleni on laulnud mudilas-, laste- ja neidudekooris. Viimasel laulupeol oli ta esimest korda pealtvaataja, aga lõpulugude hulgas olnud “Eesti mulda” sai ikkagi täiel rinnal kaasa lauldud.
Kooliajal ostis Heleni tuttava käest kitarri ja otsustas omal käel pillimängu selgeks saada. “Aasta aega proovisin, aga mängu ei tulnud kuskilt otsast, kuidagi ei saanud hakkama,” naerab tütarlaps. Ei jäänud muud üle, kui minna Türi muusikakooli, aastakese vabaõppega sai mängule põhja alla. Nüüd saab Heleni end ise saata, sündinud on ka paar uut laulu – ühes kasutas ta Doris Kareva luuletust ja teise sõnad tegi ise.
Heleni ostab siis lõuendi ja teeb akrüülvärvidega pildi valmis. Mõte on maalida tulevikus ka otse seinale. “Aga selleks pean veel julgust koguma, kui seal läheb sassi, siis on pekkis ka,” naerab ta.
Politseitöö oli ammune kutsumus
Helenile meeldib väga ka trenni teha. Gümnaasiumi ajal võttis ta osa tüdrukute sõutantsu treeningutest, praegu käib jooksmas ja jõusaalis. Kõvasti tuli treenida ka Paikuse politseikoolis, täpsema nimetusega politsei- ja piirivalvekolledži Paikuse õppeüksuses, mille Heleni sel suvel lõpetas. Kuidas aga valib üks malbe ja sulnis tütarlaps ometi sellise eriala?
Heleni ütleb, et lihtsalt tuli selline mõte, juba üheksandas klassis, nii et kindel plaan politseinikuks hakata oli juba gümnaasiumi kunstiklassi minnes. See, et politseikoolis ka stipendiumi makstakse, selgus alles hiljem ning seda peab Heleni selle kooli suureks plussiks: “Hea oli õppida – saad ise oma rahaasju majandada, sõltud vähem oma vanematest. Aga see ei olnud kindlasti põhjus, miks ma just selle eriala valisin.”
Politseikooli stipendium on 270 eurot kuus, lisaks tasuta söök ja majutus. “Tingimus on see, et käid kooli läbi, kui ära ei lõpeta, tuleb kõik saadud hüved tagasi maksta,” täpsustab vastne lõpetanu.
Tema lennu kahekümnest kadetist olid üksteist tüdrukud ja üheksa poisid. Heleni räägib, et kooli võetakse natuke kergemate katsetega, aga normid lähevad järjest karmimaks, nii et kooli ajal peab igaüks pingutama: “Mul oli alguses ikka väga raske! Tuli kogu aeg harjutada ja trennis käia. Ja läks paremaks! Mitte nii heaks kui nendel tüdrukutel, kellele alguses alt üles vaatasin, aga enda areng rõõmustas küll.”
Heleni sõnul on politseikoolis esimesel aastal rohkem koolipingis istumise aineid, hästi palju tuli õigust õppida. Teisel aastal õpiti patrullimist, enesekaitset, kriminalistikat, liiklusjärelevalvet. Kolmandal aastal oli õppekavas organisatsioonikäitumine, massirahutustega toimetulemine.
Suur lemmik Estonian Voices
Lõputööks uuris Heleni 6–7aastaste laste liiklusalaseid teadmisi Türi valla lasteaedade näitel. Selgus, et lasteaedades, kus on eraldi jalgrattarajad, tunnevad lapsed rattaga liikumise reegleid ja ka liiklusmärke palju paremini. “Loogiline oli, et vahe on, aga see vahe oli väga suur,” tõdeb Heleni, kes nüüd juba noore vaneminspektorina tunneb muret, et lapsed, kes tänavatel peagi omapead liikuma hakkavad, liikluses ilusti hakkama saaksid.
Kuigi nüüd pealinnapiiga, lähevad Helenile endiselt väga korda Türi ja türikate tegemised. Heleni suur lemmik on sekstett, kus kolmandik türikad – Estonian Voices. Neid käis Heleni viimati kuulamas kevadel Pääsküla raba vaatetorni juures toimunud kontserdil. Ja on arusaadav, et erilist elevust ja põnevust tekitavad temas ühe selle ansambli liikme, Kadri Voorandi ülesastumine pühapäevase kontserdi solistide seas ning samuti lauluvalik.
Helenile endale on Ruja repertuaarist tähtsamate laulude hulgas “Must lind” ja muidugi ka võimas “Eesti muld ja Eesti süda”. Kui paljudel ansamblitel kipuvad lood olema kõik ühte nägu, siis Ruja puhul meeldib tütarlapsele just see, et nende laulud on kõik nii erinevad, mõjusad ja olulise sõnumiga.
“Praegu nad siin järjest meelde ei tule, aga kui kuulen, tunnen küll kohe ära. Ja paljude laulude sõnu tean peast ka,” räägib ta.
Vastselt liiklustalituse töötajalt jäi aga küsimata, kas tal on peas ka need Ruja laulu sõnad:
“Asfalttee, sügavmust ja lõppematu, lõppematu, lõppematu, lõppematu. Ja päevinäinud mõlkis Žiguli, mis päikselõõsas lõhnas nagu auto.”
