TARKUSEPUU: Iga mõte on energiast laetud

On mõttetu tahta midagi, mida me omandada ei saa, millest meie jõud üle ei käi või mille muretsemiseks tuleb jumalikke ja inimeste seadusi rikkuda.

Nii ütleb kunagine karismaatiline õpetaja Gunnar Aarma oma raamatus “Mõtlemise salapära”.

Mõtle õigesti, ja sa käitud õigesti – kui lihtne see kõik tundub, kas pole! Ja ometi on mõtlemine tundmatu, salapärane ja isegi ohtlik, kui me oma mõttekompassi tasakaalustada ei oska. Meie aju, mõtete pesapaik, on keerukam kui mis tahes tänapäevane laserkirurgi instrumentaarium. Neuropsühholoogid ja kvantfüüsikud ei jõua ega jõua teda selgeks uurida ja vahel tundub, et mida rohkem tänapäevane teadus mõtlemise salapära avastab, seda vähem me temast tegelikult teame.

Teiselt poolt räägib seesama salapära nähtamatust maailmast, mis meid pidevalt ümbritseb ja mida me ise kogu aeg juurde loome. Selle maailma olemasolu ei sõltu sellest, kas me seda oma silmaga näeme või mitte, kas me sellesse usume või ei usu. Mõte ei ole lihtsalt mõte, nagu sõna ei ole lihtsalt sõna. Iga mõte ja iga sõna on laetud energiast, tahame me seda või mitte.

“Mõtted tekitavad energiakiirgust, mis levib kõikjale. See kiirgus mõjub teistele inimestele ja asetab nad samasse hingelisse seisundisse. Vihane inimene teeb ka teised kohalolijad vihaseks. Kade teeb ka teised kadedaks,” ütleb Aarma. Niisiis tasub isiklik mõtteaed umbrohust võimalikult puhas hoida, sest lõpptulemusena kujundavad mõtted iseloomu ja lõpuks suuresti ka meie saatuse.

Lase õnnel tuppa tulla

Kas laseme end võrgutada negatiivsetel, omakasupüüdlikel, kadedust tundvatel ja hukka mõistvatel mõttemustritel või vormime oma elu teadlikult selgete ja erksate, isetute ja positiivsete mõtetega – see on küsimus. “Puhtad elukombed, heateod, tõearmastus, halastus, eemaldumine maistest askeldustest, omakasupüüdmatus ja rahulik meel mõjuvad puhastavalt, mis järk-järgult eemaldab vaimsetele silmadele kogunenud määrdunud tolmu,” ütleb Aarma.

See ei tähenda sugugi, et peaksite oma senise elu sinnapaika jätma ja hommepäev alustama hommikust õhtuni mediteerimisega või lausa üle minema valgustoidule. Kasulik oleks lihtsalt teadvustada: inimese õnn ja õnnetus peitub tema mõtlemises, tema iseloomus, ja mitte halvasti juhitud riigikorras, ülekohtuses ülemuses, tujukas elukaaslases jne. Välised tingimused ei tee inimest õnnelikuks ega õnnetuks. Seda teeb suhtumine ümbritsevasse maailma, oma liigikaaslastesse ja lahendust nõudvatesse probleemidesse.

Paljud arvavad, et raha teeb inimese õnnelikuks. Muidugi saab rikas pakkuda endale mõningaid naudinguid, millest vaene peab ilma jääma, aga naudingud ei tee veel rikast vaesest õnnelikumaks. Mõni vaene inimene on tänu oma iseloomule õnnelik ja mõni rikas on õnnetu ikka oma iseloomu tõttu. Inimese saatus oleneb seega tema mõtlemisest ja ainult mitteteadja kaebab oma saatuse üle, tehes elu sellega veelgi raskemaks.

Kes mõtleb ennast seesugusesse meeleollu, et kogu maailm on tema vastu, see loob enda ümber õhkkonna, mis peletab kõik ilusa ja positiivse, ning tema olukord halveneb pidevalt. Seevastu külluslikult ja heatahtlikult mõtlevale inimesele avanevad lahkesti universumi uksed ja aknad.

Kontakt iseendaga

Iga teo ees käib mõte. Nagu iga öeldud sõna ees on murdosa sekundit varem astunud mõte. See tähendab, et mõttest algab kõik. Mõelge korraks, kuidas teie mõtlete, seejuures ennast halvustamata või üle kiitmata. Inimesed jaotuvad Aarma sõnul valdavalt kas optimistideks või pessimistideks. Kuidas teie ennast määratlete? Kas teie lähikond on sama meelt? Lihtsalt olge iseenda erapooletud vaatlejad. Aarma ütleb, et toorteemantide lihvimine on palju kergem kui inimese kasvatamine, sest inimene on kõvem kui mis tahes teemant. Jah, tal on õigus, pole suuremat tööd kui iseenda mõttemustrite muutmine. Ent ometi on meie sisemine puhtus seda tööd väärt.

Mida rohkem laekub meile teadmisi ja tarkust, seda vähem oleme kõrgid inimestega suheldes ja seda tolerantsemaks muutume teisitimõtlejate suhtes. Kui me pole edukad oma töös ja ettevõtmistes ning tunneme end ärritatuna või kellegi poolt solvatuna, siis näitab see, et me pole nii palju edasi jõudnud, kui arvasime, ja on ülim aeg meis endas viga otsida, mitte isikutes, keda süüdistame. Ainuke lahendus on saavutada üha suurem kontakt oma sisemise minaga, hakata iseennast ja seega ka maailma mitte ainult nägema ja kuulma, vaid ka tunnetama. Ennast tunda/tunnetada tähendab teisi tunda/tunnetada. Enda mittetundmine välistab ka teiste tundmise.

Mulle näib, et tänapäeval on suurim nihe ühiskondlikus plaanis arusaam, nagu oleks kõik kõigile kogu aeg lubatud. Seda propageerivad vabameelsed filmid, “neotantristlikud enesearengukursused”, kahjuks ka paljud psühhoteraapia suunad, mis küll pealtnäha julgustavad isiksuse arengut, ent jätavad ta samal ajal kappama ego üksikul ratsul. Ühiskondlik moraal on ennast sisuliselt minetanud ja kohati tundub, et suisa patt on pruukida mõisteid “õige” ja “vale”.

Kõik peaks olema justkui suhteline, individuaalne. Eetiline kokkuhoidmine sellises olukorras on üsna keerukas. Ent pahupidi pööratud maailm kingib pelgalt näilise vabaduse, tegelikkuses tekib anarhia – inimeste pidetus ja tasakaalutus aina suurenevad, ühiskondlikus mõtteväljas tekib kaos.

See raamat korrastab ja puhastab, rahustab ja kinnitab: siiski on olemas mingid põhimõtted, mis on igikestvad ega muutu ajas väärtustühiseks. On olemas tõde, mis eetika süvaallikast lähtuvalt ei saa igaühel tundmatuseni erineda. See raamat tuletab meelde ja aitab ankurduda. Ta harib peenetundelisel moel, pealetükkiv olemata ja moraali lugemata, meie mõtteaeda.

Gunnar Aarma (1916–2001) pidas elu ajal sadu loenguid ja kirjutas 14 raamatut. Ta oli inimene, tänu kelle armastusele, erudeeritusele ja hingetarkusele on pidet saanud paljud inimesed.