Teiseks, et lugupeetud poliitikuid panevad kisklema ja kraaklema teisejärgulised probleemid, mis riigi tulevikku nii väga ei mõjutagi. Oma lahkarvamusi üritatakse isegi teleekraanil sageli üsna inetul moel lahendada. Sellistel puhkudel meenub inglaste kuri ütlus meie kohta läinud sajandi kolmekümnendail – operetlik väikeriik.

Riigikaitse teema “Foorumis” osutas, et mustade pilvede kerkides suudame hoida kokku. Mehed ekraanil paistsid olevat justkui ümber sündinud. Kusjuures saates rääkisid muidu terava keelega mehed – Eerik-Niiles Kross, Marko Mihkelson, Enn Eesmaa ja suisa kolumats Mart Helme.

“Kahekõnes” oli ütlemata sümpaatne näha ja kuulata veteranpoliitikut Jüri Adamsit. Kohe tekkis ka mõte – miks on Eesti poliitikas sedavõrd vähe veterane? Tõeliselt tarku mehi näeb teleekraanil harva, Adamsi esinemine tekitas säärase tunde ja mõtte.

Jüri Adams vastas küsimustele väljapeetult, selge see, et temasugune kogenud mees annab oma osalemisega igale kogule palju juurde, seega siis ka Riigikogule, aitab vaigistada tühja rabelemist ning vältida kergekaalulisi mõtteid ja sõnu. Vahepealne paus on Eesti Vabariigi uuestisünni juures seisnud ja selles aktiivselt osalenud Adamsile nii mõndagi juurde andnud.

“Eesti laulu” teist poolfinaali vaadates tundus seekord, et vähene eesti keele kasutamine andis emakeelele huvitaval kombel sära juurdegi. Midagi erilist meie ette ei astunud, päris piinlikkust me oma sedasorti tegemiste pärast enam ammu tundma ei pea.

Edasi viie parema hulka pääsesid need, kes sinna pääsesid. Minu poolehoid kuulus paarile laulule, mis lõpuks ikkagi konkurentsist välja langesid.

Eriti hakkas silma, et oli noorust, oli indu, oli ilmselget pettumustki, mille varjamiseks tuleks samuti hoolega harjutada. Mis alusel üks või teine laul kogus piisaval hulgal hääli, mõni teine aga finaalist välja jäi, teavad vaid helistajad ise.
Edu kõigile “Eesti laulu” finaalis!