Tiit Aleksejev: kirjandus peaks maailma selgust tooma



Tiit Aleksejev, Eesti Kirjanike Liidu esimees.
Tiit Aleksejev, Eesti Kirjanike Liidu esimees.SVEN ARBET

8. oktoobril 95aastaseks saava Eesti Kirjanike Liidu esimees Tiit Aleksejev kinnitab, et kirjutamist võib proovida igaüks, kirjanikuamet aga nõuab aega, keskendumist ja paljust loobumist.

See, kui palju veel praegugi omaaegsetest kirjanikest räägitakse, näitab, et Eesti Vabariigi algusaegadel oli kirjandusel ja kirjanikel eriline tähendus. Milline on aga kirjaniku roll tänapäeva Eestis?

Eks neid rolle ole mitmeid. Kirjanik võib olla inimene, kellele lihtsalt meeldib kirjutada, teost fabuleerida. Tal ei peagi olema kõrgemaid eesmärke.

Kui kaalukamast kirjandusest rääkida, on kirjaniku roll otsida vastuseid küsimustele, millele ehk ainult kirjandus vastata suudabki. Ja need vastused on ühiskonnale olulised.

Mõtlesin neile asjadele Ene Mihkelsoni matustel. Tema looming oli seotud ajaloo, mälu, reetmise, vale ja valuga. Kõik see mõjutab meie igapäevaelu päris otseselt. Näiteks Teise maailmasõja ja sõjajärgsete aastate trauma, millest Ene Mihkelson kirjutas. Kui palju on meie seas inimesi, kes elavad oma vanavanematekodus? Kelle side ühe paigaga on olnud järjepidev ja katkematu?

Sidemed rebiti puruks, inimesed paisati laiali. Selle šoki mõju ei kao paari põlvkonnaga. Aga sellest kirjutamine, kirjandusest tulev mõistmine võib šokki leevendada või vähemalt lahti mõtestada, mis on samuti osa paranemisest. Kirjandus suudab olnu mõistmises minna kaugemale kui ajalooteadus või sotsiaalpsühholoogia. Õigemini ei lähe ta mitte kaugemale, vaid toob probleemi lähemale. Kirjutab selle läbi.

Seotud lood:

Samas tegeleb kirjandus paratamatult küsimusega, kuhu meie ühiskond üldse teel on, millised on valikud ja mis teda ees ootab. Isegi siis, kui see ei ole olnud kirjaniku eesmärk. Hea romaan vastab küsimusi iseenesest. Ma arvan, et kirjandus peaks maailma selgust tooma. Praegusel ajal on see eriti oluline.

Milline on kirjaniku, üldse loomeliitude vastutus?

Kirjanik vastutab oma kirjapandu eest. Nii lihtne see ongi. Loomeliitude vastutus on laiem, liidud peavad seisma selle eest, et kultuur teisejärguliseks ei muutuks. Et autoritel oleks võimalik kirjutada, komponeerida, lavastada. Et see kõik inimesteni jõuaks, neile midagi annaks.

Kas kirjaniku tiitel tuleb tänapäeval liiga kergelt?

Eks tiitli võtab kirjanik endale ikka ise, ega keegi teine ju vastavat sertifikaati väljasta. Sellega võib olla nii nagu Porthose mõõgarihmaga, mis oli eest kuldne ja tagant karvane. Ja kui d’Artagnan mantli alt läbi jooksis, tuli tõde päevavalgele. Enamasti tulebki.

Nii et tiitlitesse ei maksaks väga kiinduda – ma ei kujuta hästi ette Baudelaire’i ulatamas visiitkaarti, millele oli kirjutatud “Charles Baudelaire, kirjanik ja luuletaja”. Pigem oli sinna kirjutatud lihtsalt “Charles Baudelaire”. Ning aadressi võis käsitsi juurde lisada.

Kunstnikuks ja muusikuks saab õppida, kirjanikuks mitte. Kas näete siin ebaõiglust?

Ei näe, pigem vastupidi. Igaüks saab katsetada. Ja kui välja tuleb, on võimalik juurde õppida. Kirjandus peabki avatud olema, selles on tema tugevus. Muidu loeksimegi me ainult literaatide elust.

Kuidas väärtustatakse praegu nn teenelisi, kelle teened ulatuvad nõukaaega?

Neid, kes on omal ajal midagi tuumakat kirjutanud, väärtustatakse kindlasti.

Enamasti on sellised autorid edasi kirjutanud, ühiskondlikust formatsioonist sõltumata. Kortereid ja karvamütse muidugi enam ei jagata, need tuleb endal hankida.

Kui rikas või vaene on tänapäeva kirjanik, just raha mõttes?

Seda on raske öelda. Sõltub sellest, kust see rikas olemise piir kellegi jaoks jookseb. Kui vaadata globaalses plaanis, on sellega nii nagu Thomas Piketty oma kapitaliteoorias kirjeldab: mõne üksiku indiviidi kätte koguneb rohkem kui enamusele.

Noored autorid otsivad ikka oma kohta päikese all, see on loomulik. Aga ma ei tunne ühtegi vanema põlvkonna kirjanikku, kes neile seda kohta keelaks.

Eestis see olukord muidugi nii dramaatiline ei ole ja kirjanikud on sissetulekutelt võrdsemad. Siinkohal on ehk rahast rääkimisest tähtsam kirjanikuameti kui sellise väärtustamine. See ei ole mingi hobitegevus – kirjutamine on töö, mis nõuab aega ja keskendumist ning paljust loobumist. Ja sellel tööl on ühiskonnas oma kindel koht. See on ühiskonna vajalik osa.

Kirjanike liidu algaegadel riieldi omavahel kõvasti. Kas võime praegu näha põlvkondade vastuolu kirjanduses, kunstis?

Kunstnike kohta ei oska öelda, aga kirjanduses ma seda vastuolu ei näe, vähemalt teraval kujul mitte. Noored autorid otsivad ikka oma kohta päikese all, see on loomulik. Aga ma ei tunne ühtegi vanema põlvkonna kirjanikku, kes neile seda kohta keelaks. Pigem on neil hea meel, kui noori autoreid peale tuleb.

Kuidas on end õigustanud riigipalgalised kirjanikud?

Kirjanikupalga projekt on ennast kindlasti õigustanud, see on midagi, mis Põhjamaades ammu olemas. Kirjanikupalk annab autorile võimaluse kirjutada professionaalselt, aitab neil teemas püsida. Tulemuseks on paremad teosed.

Kas ja kui, siis mismoodi käite läbi nende kirjanikega, kes liitu ei kuulu?

Ikka käin läbi. Mõnele ei meeldi põhimõtteliselt kuhugi kuuluda, ega see teda kuidagi kehvemaks tee. Loeb ikka see, mida inimene kirjutab, mitte märk revääril. Aga enamik kirjanikke on EKLi liikmed. Ju nad siis hindavad seda kooslust.

Ja klassikaline küsimus: kui kirjanikule helistada, siis milline on tõenäosus, et ta istub liidu ruumides laua taga ja kirjutab seal?

Kui mulle helistada, siis on tõenäosus päris suur. Pealegi ei ela ma Harju tänavast eriti kaugel, teinekord jäängi tööle kauemaks.

Mis parajasti kirjutuslaual käsil?

Lõpetasin näidendi, mis ilmub oktoobrikuu Loomingus ja loodetavasti järgmise aasta alguses jõuab lavale. Nüüd lähen edasi ajaloolise romaaniga. Ei taha selle kõrvale ühtegi teist kirjatööd võtta.

Telli nüüdsest veelgi mahukam ajakiri Maakodu ja võida eksootiline reis Malaisiasse ja Singapuri! Tellida saab siit

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare