Topelt-jõuluvana

Ükskord pidasime jõule suuremas ringis. Nagu ikka, oli enne seda kõigil väga kiire. Nii jäigi kõige tähtsam asi – kelle pere seekord jõuluvana teeb – lõpuks ähmaseks. Elus jõuluvana pidi aga kindlasti olema, sest lapsed olid kõigil siis veel just sellises eas...

Õhtu kulges nagu ikka, söödi ja joodi. Korraga käis kauaoodatud koputus. Põnnid kogunesid õhinal ja samas veidi kartlikult koridori ning vanaisa tegi ukse lahti. Aga oh üllatust! Ühe jõulutaadi asemel seisis ukse taga kaks habemikku.

Täiskasvanutel nalja kui palju, aga mida sa lastele ütled? Jõuluvanasid on ju ikka üks, mitte mitu. Kuidagi me sellest olukorrast siiski välja keerutasime.

Hiljem on jõuluvana poetanud kingid lihtsalt kuuse alla. Küllap sellepärast ongi jäänud topeltjõuluvana nii eredalt meelde.