30.03.2017, 00:00
Üks Enn Vetemaa luuletus
Kui keegi inimene, keda on kaua tuntud, lahkub lõplikult, siis ei tule automaatselt meelde mitte tema CV ega saavutuste ametlik loetelu, vaid kõigepealt midagi isiklikku, midagi, mis on lahkujaga seotud, aga siiajääjale oluline olnud.
FOTO:
Ühes oma romaanis, mis kujutas ja analüüsis inimese kui sellise (hinge)elu, tsiteerisin kümmekonda luuletajat läbi aja, alates Rainer Maria Rilkest, Juhan Liivist, Aleksandr Blokist... Nende kõikide kunagi kirjutatud sõnades oli midagi, mis sobis raamatusse, sest nad puudutasid, igaüks oma vaatenurga alt, meie ühist suurt vaimset ja mõttelist eluhoovust, nähtamatut, aga meid alati saatvat. Inimkonna vaimset, nähtamatut, kuid tajutavat Suurt Jõge, mis kannab enda pinnal ja endaga nii vedade mõistukõnet ja püramiidide saladusi kui ka tänapäevaseid neti- ja nutifenomene, suudavad just luuletused kõige paremini edasi anda. Enn Vetemaalt valisin sinna ridu tema luuletusest “Õhtu suures linnas”.