VÄIKE EESTI: Vaade merele

Kui ma proua Viktoria Tänulikku esimest korda nägin, istus ta oma väikeses köögis, jõi suhkruvett ja oli murest murtud, sest keegi ei tahtnud tema Pelguranna hästihoitud ühetoalist korterit ära osta. Mitte ühtegi kõnet ega kirja, rääkimata sellest, et keegi oleks vaatama tulnud.

Tema lehekuulutuses seisis: mugavustega korter, soe vesi,
kaasa arvatud suvekuudel, gaasipliit, värviteleviisori ühendamise
võimalus, vesikäimla, köök ja tuba eraldatud, rõdu, aknad vahetatud.

Taipasin kohe, et proua Viktoria on vana kooli naine, kellel
puudub müügitöö kogemus ja oskus asju ilusamaks rääkida. Kui
ta minu poole pöördus, olin nõus teda aitama, teisisõnu – otsustasin
selle ajale jalgu jäänud naise saamatusest kasu lõigata. Selleks
et viiekorruselise paneelmaja kõige ülemise korruse uberiku
eest Tallinnale kohast hinda küsida, tuli juhtida potentsiaalsete
klientide tähelepanu eluaseme positiivsele asukohale.

Panin tema müügiobjekti üles oma isikliku kinnisvaraportaali
Koduguru.ee rubriiki Hot Spot, lisasin asjatundlikule müügitekstile
terve hulga oskuslikult tehtud fotosid, küsimata selle eest
leskproualt sentigi avanssi.

Kui ta nädal hiljem minu koputuse peale ukse avas, oli ta endast
nii väljas, et virutas mulle juba uksel lahtise käega vastu vahtimist.
Ta oli vihast punane kui paaviani taguots. Mispärast, kurat
võtaks!

Olin andnud endast parima – olin verminud nõukaaegsest
Kopli paneelmaja hamstripuurist moodsa ja mugava pesa vallalisele
ja edukale inimesele, eelistatult välismaalasele. Pesa, mis
asub rannapargis, mille lähedal on palju parkimiskohti, bussipeatus,
männimets, mitu head poodi ning kust on kesklinna kiviga
visata. Õigemini käbiga. Viktoria Tänuliku pisikest korterit
oli käinud nädala jooksul vaatamas viis inimest päevas! See teeb
kokku 35 potentsiaalset klienti. Kahjuks olid nad kõik lahkunud
pettumusega.

Muidugi on kõige selle juures üks nüass, mida pean oma äritrikiks,
aga mis võis olla huviliste pettumuse ja prouakese raevuhoo
põhjuseks: lisasin kuulutusse, et viiendal korrusel asuv mugav
korter on merevaatega. Tegelikult avaneb nii toa- kui ka köögiaknast
vaade teistele paneelmajadele ja siseõuele, kus on muruplats
(tihtipeale koerajunnidega), prügikonteinerid, mõned
puud ja vaibakloppimistoru. Meri ja rand jäävad teisele poole,
neid näeb trepikoja aknast. Aga minu põhimõte on see, et ka vilets
olukord tuleb enda kasuks pöörata: kuulutuse juures on foto
loojuvast päikesest, ja sealjuures ma ei valeta.

Võtsin proua Viktora higise käe pihku ja tõmbasin ta esikusse.
Sulgesin korteriukse ja lükkasin piiluaugu katte kõrvale. “Vaadake,
proua Viktoria, siit avaneb ilus vaade merele.”

Proua pigistas ühe silma kinni, surudes teise uudishimulikult
vastu piiluauku, ja rahunes. Tõepoolest, läbi pisikese optilise
augu ja trepikoja avara akna jõudis tema vaatevälja kaunis
suveõhtune mererand koos sillerdava vee ja loojuva päikesega.