Valges kitlis jõulumees
Tookord hilissügisel sai mu poeg, kelle me peaaegu juba meheks olime kasvatanud, diagnoosi, kus kõik variandid olid võimalikud. Minu ees avanes järsku sügavik, kuhu ähvardas kukkuda kogu mu senine väike maailm.
See oli meeleheitlik aeg, millest meenuvad pikad haiglakoridorid, arstide lausekatked, valutavad silmad ja see, et terve kuu jooksul ei läinud justkui kordagi valgeks ja lakkamatult sadas vihma.
Operatsioon tehti jõulukuus. Mul on siiani silmapõhjadesse sööbinud linoleumi muster intensiivravi palati ukse taga. Arst ütles, et tema arvates läks kõik hästi. Ma vaevalt söandasin suruda seda kätt, mis oli päästnud mu lapse elu.
Päev enne jõuluvaheaja algust astusime haiglauksest välja. Lumi oli maha sadanud ning karge õhk, lumevalgus ja härmatise sära lõid korraga hinge kinni. Tundusin end kerge ja kaalutuna, nii et oleksin võinud kas või koos helvestega lendu minna.
Jõuluõhtul oli kogu pere koos nagu ikka. Olime vaiksed, leebed ja kõigest sellest veel justkui toibumata. Jõulukingituse olin saanud seekord nii suure, et sellest piisab kogu ülejäänud eluks. Ainult selle tegijaks oli mitte punases kuues, vaid valges kitlis mees.
Jõuluööl ma ei maganud, vaid käisin sihitult küünlavalges toas. Mu poisid magasid kõrvaltoas ja aeg-ajalt käisin ukse vahelt piilumas, kuidas mu õnn seal magas.
