Valgevenes on turumajanduseni veel väga pikk tee minna

Valgevene põllumajanduses pole viimaste aastakümnete jooksul meie mõistes midagi muutunud – ikka on maarahvas koondunud kolhoosidesse ja toimib plaanimajandus.

Kui kolhoosikord on Valgevenes püha ja puutumatu, siis üht-teist on sellel maal siiski ka muutunud. Nimelt on viimase kümnendi jooksul riik kolhoosnike osalust põllumajandusettevõtetes märgatavalt vähendanud, ostes osakuid kokku. Nii oli näiteks Starõtsa kolhoosis, tänapäevase nimetusega Sarõtsa Agros, veel kümmekond aastat tagasi oma inimeste käes enamus ja riigile kuulus vaid 2%. Praegu kuulub riigile 75% nende n-ö aktsiaportfellist. Inimestest on osanike asemel saanud palgatöötajad.

Mõistet “kinnisvara” Valgevenes ei tunta. Asulates kuulub talupoegade maa riigile, igaühele on eraldatud ühe hektari ringis. Kasvatad seal seda, mida soovid. Kõikidel on midagi maha pandud, kel vili, kel kartul. Aedikus on siga, au sees on kodulinnud, näiteks kanad ja haned, kel veekogu, sel ka pardid. Keegi pole näljas, kes vähegi liigutada viitsib. Säärane riigikord soosib oma kodu eest hoolitsemist. Nii nagu meilgi omal ajal.