Arnold Rüütli esimene intervjuu Maalehele aastal 1992 venis nii pikaks, et turvamees läks autosse ära


Arnold Rüütli esimene intervjuu Maalehele aastal 1992 venis nii pikaks, et turvamees läks autosse ära
Maaleht

Esimest korda ilmus pikem usutlus Arnold Rüütliga Maalehes 1992. aasta 7. mail. Toonase Ülemnõukogu esimehega vestles Maalehe peatoimetaja Olev Anton. Lisaks oli kohale kutsutud põllumees Ants Aaman ning kirja pani jutu Raul Kilgas.

Vestlusteemad olid üsna seinast-seina, puudutades seda, kui palju maksab ühe lapse kasvatamine ning on see peredele jõukohane ning samuti räägiti selles, kas üldse jagun nii palju kütust, et kevadel põllud üles harida.

Üsna prohvetlikult ütles Rüütel toona, et on viimane aeg mõelda, kuidas hoida külasid tühjaks jooksmast, sest Euroopa konkurentsiturule minek seab ohtu suured maapered ja traditsioonilise maaelu püsimajäämise.

Allpool toonane lugu täispikkuses taas lugejate ees.

Arnold Rüütel ja Olev Anton Maaleht

„Mul on alati oma arvamus olnud,“ ütleb Ülemnõukogu esimees

Seotud lood:

Arnold Rüütli ja „Maalehe“ toimetuse kohtumine toimus möödunud teisipäeval kell viis õhtul. Eks natuke ka sellepärast, et ML peatoimetaja Anton ja Rüütel on vanad tuttavad, nii kolmkümmend aastat. Aga peamiselt ikka seetõttu, et maal, külas toimuv on kahanud valusalt puudutama kõiki. Neidki linnamehi, kellele seni maa värk eriti korda ei läinud. Paljudel on maid ja maju tagasi saada. Paljusid aga ajendab tühja kõhu hirm küsima:

KAS KÜLV SAAB TEHTUD? MIDA LÕIKAME SÜGISEL?

Arnold Rüütel on veendunud, et kevadkülv tehakse ära ja tehakse hästi. Valitsusjuhiga on kokku lepitud, et põllumeeste varustamine kütusega tuleb tagada mis tahes tingimustel. Kel ei ole maksta, sellele tuleb anda kütus laenuks. Rüütel usub, et õnnestub saada abi ka väljastpoolt, ehkki ennatlikke lubadusi ei taha ta anda.

Kohtumisele kutsutud talupidaja Ants Aaman teeb juttu talunikele antavast 38protsendilisest laenust kütuse muretsemiseks. Protsent on röövellik. Keegi ei julge võtta „Eesti Kütuselt“ sellist laenu. Ülemnõukogu eismees selgitab, et see 38% polegi mõeldud laenuprotsendina, silmas on peetud inflatsiooni kasvu. Tegelikult ei tea keegi täpselt, mil viisil tasaarveldus sügisel käima hakkab. Aga see peab olema reaalsuse piires, nõnda, et tekkinud talud ja alles tekkivad ühistud suurtesse võlgadesse ei jääks. „Me ei kavatse neile luua kohe algul pankrotti mineku tingimusi,“ lubab hr Rüütel. „Muidu häviks psühholoogiliselt kõik see, millele me tahame maaelu praegu rajada. Nii et seda laenu karta ei maksa.“

Raske on tagavaraosadega. Euroopa Ühenduselt saame paar-kolm miljonit eküüd, et võiksime muretseda tagavaraosi oma vanadele Saksa DV masinatele. Vaja on ka veterinaariapreparaate, taimekaitsevahendeid. Kui aga arvestada meie keerulist olukorda, mis kujunes enne põllumajandusreformi seaduse vastuvõtmist, siis praegu on edasimineku teed selgemad ja olukord ei olegi kõige halvem. Vallavanemad on hr Rüütli sõnutsi samuti veendunud, et kevadtööd tehakse ära ja selle kõrval jõutakse reformikomisjonidki käivitada.

EESTI KÜLA TULEVASES EUROOPAS

Eesti Euroopasse pürgimisest räägitakse palju. Kuid millised on meie küla väljavaated Euroopa konkurentsis vastu pidada?

Hispaania tomatiga või Prantsuse porgandiga me ilmselt ei konkureeri. „Aga näiteks kartuliga võiksime proovida küll,“ on Rüütel optimist. Ausme just kartulile sobivas kliimavööndis. On olemas teaduslik baas viirusevaba kartuli tootmiseks, on ka kvalifitseeritud inimesed. Meil on tegelikult kõik eeldused selleks, et kartuli hektarisaak oleks kolm korda suurem ja palju kordi kvaliteetsem.
Peipsi ääres võiks edukalt toota kilealust köögivilja idaturule. Peterburi on meile näiteks pakkunud ehitada seal Eestile paviljonid, võõrastemajad, pangad — tehku me vaid pikaajaline leping jal asku kaubal tulla.

Loe veel

Keegi ei keela meid ka head peekonit kasvatamast, ehkki Euroopal pole teadupärast peekonist puudust. Tasub tegeleda ka rapsiga. Sellest muide on võimalik isegi kütust valmistada.
Kõige tähtsam on see, et maal ei kaoks perspektiivitunne. Ei tohi lubada, et häviks maa elulaad, kaoksid suured maapered. Euroopa konkurentsivõitlusse sisenedes ei olegi nii väike oht, et küla hakkab tühjenema. Sellele peame mõtlema juba nüüd. Õieti on praegu viimane aeg. Peame hoolikalt säilitama ressursid ja põhivahendid, mis maale aastate jooksul on kogunenud. Need tuleb tuleviku maaelu huvides oskuslikult ära kasutada.

Maaleht

Ülemnõukogu esimees endine majandijuht, on tuline ühistute pooldaja. „Seni oleme tegelenud põhiliselt vana süsteemi lõhkumisega ja seda poliitilise kapitali kogumise huvides. Nähtavasti on see paratamatu. Üleskutse vana süsteemi niikaua käigus hoida, kuni uus tööle hakkab, on poliitilises mõttes väga ebapopulaarne,“ arvab Arnold Rüütel. Kuid etapiviisiline rekonstrueerimine oleks loomulikult kõige loogilisem tee. Punaparunite kirumise asemel võiks meelde tuletada sedagi, et just paljud majandijuhid olid need, tänu kellele eesti küla üldse alles on. Just nemad peatasid maalt lahkumise, mis veel 60.-70. aastatel oli massiline. Nemad lõid tingimused, et mitmes paigas tuli inimesi isegi juurde.

Keskmine eesti talu ei majanda ennast Euroopa konkurentsis ära, kui talupere liikmed ei tee lisatööd. See oleks töö ühistute baasil rajatavais väikeettevõtetes. Põllumehed peavad enda kätte võtma saaduste töötlemise, põllumajandust teenindava süsteemi. Tuleb taastada masinaühistud ja kõikvõimalikud muud liidud. Juba praegu on mõnes maanurgas kollitamas tööpuudus. Tegelikult ei ole see paratamatus. Inimesed, eriti need, kes elavad keskustemitmekorruselistes kivikarpides, võiksid tulevikus saada tööd praeguse majandi varast loodavais abiettevõtetes.

Põllumeestel tuleks luua oma pangasüsteem - tugev maapank, mille kattevara moodustuks põhiliselt praegusest põllumajandussaadusi töötlevate ettevõtete ning põllumajandust teenindavate süsteemide omandist ja mujalt maadest saadavast tagastamatust abist. See oleks alus kooperatsiooni sisulisele taastamisele maal. Kui seni oli võimalus põhivahendeid külast välja viia, siis uue süsteemi järgi jääksid maal loodud väärtused sinna püsivalt, taastoodaksid ja kasvataksid end.

KUI MAAREFORM JÄTKUB NAGU SENI, SIIS… EI TASU VIST ERITI UNISTADA?

Kui reaalne on oht, et ühel momendil majandid enam ei tooda ja talud veel ei tooda?

Hr Rüütel eelistab nende kahtluste puhul säilitada mažoorset tooni. Häda on peitunud selles, et seaduseloome pole olnud süsteemne, vaid on toimunud hoogtöö korras. Kuidas ka süsteemsust pole tahetud, see pole õnnestunud. Rüütli arvates oleks kõik läinud hoopis libedamalt, kui algusest peale oleks Ülemnõukogu töös valitsenud teised põhimõtted: kui oleks loodud juristidest üks pidevalt seadusi ettevalmistav grupp, millele Ülemnõukogu oleks vaid lisanud oma poliitilised korrektiivid. „Aga uskuge, mina ei ole nii suur autoriteet, et oleks suutnud niisugust mudelit ellu viia,“ tunneb president kahetsust.

Siiski ei vääri Ülemnõukogu ainult süüdistamist.

Poliitilistes mängudes on omandatud üpris väärtuslikke kogemusi. Ja vaadatagu kasvõi naabreid, Lätit ja Leedut. Ons nemad kaugemale jõudnud? Ei ole. Soome parlamendis näiteks kulub ühe seaduse vastuvõtmiseks ligi kaks aastat. Kui seda kõrvutada meie ÜNi vastuvõetud seaduste hulgaga, siis on ära tehtud ikkagi suur töö.

„MINA OLEN HOIDUNUD ÜLEMNÕUKOGU TÖÖSSE SEKKUMAST,“

ütleb Arnold Rüütel, „kuigi vahel on suur tung seda teha. Mul on alati kõigis küsimustes olnud oma arvamus. Olen püüdnud autoritaarsust vältida. Mulle on korduvalt tehtud ettepanekuid, et juhataksin Nugise äraolekul ÜNi istungeid, aga ma ei ole seda põhimõtteliselt kordagi teinud, ehkki reglemendi järgi on mul selleks volitused. Kuigi mul on volitus ÜNi juhatust ja fraktsioone kokku kutsuda, olen seda teinud ainult mõni kord. Olen teadlikult seda joont järginud. Võibolla oleksime pidanud minema Läti ja Leedu teed, ühtpidi oleks see ehk õige. Teistpidi, arvan, oleme loonud eeldused demokraatliku ühiskonna arenguks. Julgen lubada vaid niipalju, et kui tekib tõsisem poliitiline kriis ja on vaja tõesti otsustada, siis olen valmis sekkuma.“

MIDA IKKAGI UUEST PÕHISEADUSEST ARVATA?

ÜNi esimehe juurde moodustatud ekspertkomisjon andis põhiseaduse projektile üsna kriiilise hinnangu. Kas Arnold Rüütli arvates tuleks rahval hääletada põhiseaduse poolt või vastu?
„Mul on oma seisukoht olemas, aga kas on alati õige seda välja öelda,“ vastab hr Rüütel. „Usun, et rahval jätkub kainet mõistust. Eestlastel on ju põhiseaduse hääletamise kogemus olemas, kahjuks küll eelmisel põlvkonnal. Meil on olemas kogemus kahekümnendate aastate parlamentaarsest ja kolmekümnendate aastate suhteliselt presidentaarsest põhiseadusest. Kuid kummagi põhimõtted ei leidnud riigiõiguse ühest heakskiitu. Nendest kogemustest peaks tänane põlvkond tegema mõistlikud järeldused.

Põhiseadus valmis suure diskussiooni tulemusena ja seitsmekuise hilinemisega. Kui see oleks lauale pandud 15. Novembriks, nagu oli tähtaeg, oleks valimised ammu toimunud ja meil oleks juba uus riigikogu. Nüüd oleme kaotanud tähtsa poliitilise etapi. Aga ma ei süüdista Põhiseaduse Assambleed. Nemad kasvasid selle ajaga väga paljus, kuigi 60 liikmest võtsid isuliselt aktiivsest tööst osa vaevalt pooled. Olles kõik need raskused läbi elanud, mõistame võibolla, kui tõsine on riigi õiguslik ja majanduslik ülesehitamine.

KUIDAS PEAKS ÜKS EESTI PERE ÄRA ELAMA?

„Viie aasta taguse hinnangu järgi läks ühe lapse üleskasvatamine perekonnale maksma 25-30 tuhat rubla. Kujutame ette, mis see teeb tänastes hindades. Aga peres peaks olema vähemalt kolm last, tegelikult isegi rohkem - siis suudaksime oma majandust ja kultuuri normaalselt arendada ja rahval säiliks elujõud ja tulevikuusk. See on juba puht sotsiaal-psühholoogiline probleem. Praeguse keskmise pere sissetulek ei kata kaugeltki laste üleskasvatamise kulusid. Me peame sellele asjale hakkama hoopist teistmoodi vaatama.

Paljulapselisi perekondi tuleb soosida eriti maal. Miks mitte praegu linnast maale minna? Vaatamata omandi tagastamisele ja talude taastamisele, jätkub meil vaba maad nii palju, et pole mingi probleem ükskõik millisele perele maad anda. Mitmed piirkonnad Eestis on lausa tühjad. Minu arvates pole sugugi võimatu ka riigi poolt kaasa aidata.“

*
Perelt kaldus jutt üsna varsti tagasi poliitikale, rahareformile, Vene sõjaväe omavolitsemisele ja sellele, kuidas väed kiiremini välja saada.

„Mina olen kindlalt seisukohal, et sõjavägi peab lahkuma 1992. Aasta lõpuks. Ei mingeid pikaajalisi lepinguid,“ kinnitas Arnold Rüütel. Kui külaline paaritunnise jutuajamise lõppedes laua tagant tõusis, oli kohusetruult koridoris valvanud turvaees juba auto manu läinud. Ju siis ütles professionaalne vaist, et „Maalehes“ tulistamiseks ei lähe. Lõpetuseks joodi hoopis klaas rammusat maapiima.

Maaleht
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare