MAALEHE ARHIIVIST | Jüri Krjukov saanuks täna 64. Legendaarse linnapoisi lõpetamata lugu

 (14)
MAALEHE ARHIIVIST | Jüri Krjukov saanuks täna 64. Legendaarse linnapoisi lõpetamata lugu
Jüri KrjukovEMMT filmikogu

Legendi teke võib olla seotud just ande lõpuleviimatuse, lõpetamatuse tundega. Kui seitsmekümnendates eluaastates meistrid olid suutnud oma ande suuresti realiseerida, siis tema puhul oli kõik justkui veel ees.

Jüri Krjukovi sünnist möödub täna, 5. septembril, 64 aastat. Näitlejal endal jäi selle tähtpäevani jõudmiseks puudu 21 aastat, ta suri 43aastasena 1997. aasta oktoobris.

Taasavaldame sel puhul Maalehes 2014. aastal ilmunud loo.


Praegused 20−25aastased ei ole legendaarset näitlejat laval näinud. Muidugi, alles on filmid, milles Krjukov mängis, säilinud on telelavastuste ja saadete salvestused. Kuid need pole need.

Säravat, atraktiivset, köitvat Jüri Krjukovit pidi nägema teatrilaval, seal oli ta oma õiges elemendis. Ega ta asjata öelnud: “Meil on filmiga vastastikune antipaatia.” Ja ega ta olegi filmis midagi väga silmapaistvat loonud. Kuigi, tõsi küll, ta esimene roll oli filmiroll: 15aastasena mängis ta Gorki filmistuudio filmis “Reisija “Ekvaatorilt”” eesti poissi Ilmarit.

Legend juba noorelt

Aga neil, kes on Jüri Krjukovit laval näinud, on paljud ta rollid senini elavana silme ees. On meeles tema rollide eriline vaikne nukrus, mis võis ootamatult põimuda koomikaga. Või vastupidi, säravaid koomilisi rolle ilmestas kohati tõsidus, traagilisuski.

Üsna vähe on neid näitlejaid, kelle teatritöö ja isiksusega seostuks legend. Jüri Krjukoviga see nii on.

Seotud lood:

Legendi pole loonud mitte üksnes ta arvukad, tihti vägagi silmapaistvad rollid, mitte ainult ta erakordne pühendumus teatrile, mitte ainult ta traagiline, teatriteed järsult pooleks lõikav surm noorena ega ka vaprus selle vastuvõtmisel, vaid ka ta hooliv ja empaatiline, teisi toetav karismaatiline isiksus.

Jüri Krjukov sündis Tallinnas, elas siin kogu oma elu. Oli kolm korda abielus, teisest abielust sündis poeg Aleksander. Kolmanda abikaasa Ülle Tomingaga elas ta koos 14 aastat, neist seitse aastat ametlikus abielus.

Jüri Krjukovis oli nii vene kui eesti verd. Vene rahvusest isa Igor suri, kui Jüri oli kuuekuune. Eestlannast ema Maria oli poja sündides 43aastane. Vanem vend Oleg oli sel ajal seitsmene.

Jüri elas pea kogu oma elu emakodus, ta hoidis oma ema väga. 86aastane ema suri kaks kuud enne oma nooremat poega, vend Oleg oli surnud juba varem.

Koolis käis Jüri Krjukov Tallinna 7. keskkoolis, lõpetas selle mitte just hiilgavalt 1972. Aastal. Samal aastal astus ta Tallinna konservatooriumi lavakunstikateedrisse, kus sattus kuulsaks saanud seitsmendasse lendu, mis oli ühtlasi viimane Panso juhendatav lend.

Kunstiringist näitlejaks

Näitlejakutse ei olnud Jüri Krjukovit koolipõlves just lummanud, pigem tundis ta kutsumust kunstnikutöö vastu, käis üheksa aastat kunstiringis. Nii kunstiinstituuti kui ka Panso lavakunstikateedrit pidas ta kaheks vaimse sõltumatuse kantsiks.

Lavakunstikool tundus talle senisega võrreldes täiesti teise maailmana. Keskkooli tihtine kahemees sai lavakunstikoolis kohati kõrgendatud stipendiumi. Legendaarsesse seitsmendasse lendu kuulusid veel Urmas Kibuspuu, Sulev Luik, Ago-Endrik Kerge, Lembit Peterson, Priit Pedajas, Peeter Volkonski, Kalju Orro, Merle Karusoo, Anne Paluver, Aare Laanemets ja teised. Viis meest sellest lennust on nüüdseks meie hulgast lahkunud.

Lavakunstikooli lõpetamise järel 1976. aastal sai Krjukovist draamateatri näitleja, kuhu jäi oma elu lõpuni, kuigi on mänginud ka Estonias ja teisteski teatrites.

Teatrielu haaras Krjukovi täielikult oma haardesse, ta armastas teatri atmosfääri, vajas suhtlust teiste näitlejatega, käis teatris ka päevadel, kui tal proove ega etendusi polnud.

Oma teatrielu esimesel kümnendil mängis Krjukov palju kursusevenna Ago-Endrik Kerge teatri- ja telelavastustes. Nendest töödest tuntuimad on türklase Mustafa Bei roll Estonia “Savoy ballis” (ning hiljem filmina Tallinnfilmis), Salomon Vesipruul telelavastuses “Kuulsuse narrid”, Sander telefilmis “Pisuhänd”, Leo Saalep telelavastuses “Tabamata ime” ja härra Schultz Estonia “Kabarees”.

Koostöö Kergega lõppes pärast osalemist 1986. aastal filmis “Kahe kodu ballaad”, kus aristokraatlik näitleja end tobeda grimmi ja muudel põhjustel alandatuna tundis.

Loe veel

Krjukov on mänginud ka oma kursusekaaslaste Merle Karusoo ja Priit Pedajase lavastustes, olulisim on neist ehk Tagasitulija Kõivu/Pedajase etenduses “Tagasitulek isa juurde”. Ta on mänginud ka Roman Baskini (“M-klubi”), Raivo Trassi (“Liigvesi”), Kalju Komissarovi (“Amadeus”), Elmo Nüganeni (“Ivanov”), Mikk Mikiveri (“Hamlet”), Evald Hermaküla (“Norman Vallutaja”), Mati Undi ja mitme teisegi

lavastaja töödes, samuti väga palju ka raadiokuuldemängudes ning telelavastustes.

Lavastajad hindasid teda kõrgelt ja teda soovisid oma lavastustesse paljud, nii ei kujunenudki tal välja (peale Kerge-perioodi) kindlat oma lavastajat.

Suur muutus

Eriline koht Krjukovi teatrielus oli Rootsi lavastajal Georg Malviusel, kelle mitmes lavastuses Krjukov kaasa tegi. Malviuse muusikalilavastuses “Viiuldaja katusel” (Estonias) mängitud juudi piimameest Tevjet pidas Krjukov üldse enda kõige olulisemaks rolliks, samuti nagu ta kogu lavastust ja tööd Malviusega luges enda jaoks murranguliseks. Sellest peale hakkas ta maailma enda sõnul sügavamini ja mõtestatumalt nägema. Ka paljud kolleegid on märganud umbes sellest asjast alates Krjukovi enda ja tema rollide süvitsiminekut.

Alkoholisõltuvusele, mis ahistas teda pikki aastaid, suudab Krjukov nüüd lõpu teha. Ta reisis palju, käis korduvalt Londonis, kus jälgis teda eriti haaranud inglise teatrit. Muinasmaaks jääb talle India.

Tähenduslik nii Krjukovile endale kui ka publikule oli tema koostöö kursusevenna Urmas Kibuspuuga. Suurelt osalt leidsid nende unustamatud duetid aset meelelahutussaadetes, aga ka Ago-Endrik Kerge tele- ja teatrilavastustes (“Noore daami külaskäik”, “Pisuhänd”, “Kuulsuse narrid”, “Else, Teeba prints” jt).

Nad olid väga erinevad, lausa vastandlikud, aga täiendasid teineteist. Kui Urmas Kibuspuu 1985. aasta juunis ajukasvaja tõttu suri, mõjus see Krjukovile rängalt.

Kolleegide mälestuste järgi nägi ta hulk aega välja nagu ühe tiivaga lind. Ka Kibuspuust ja Krjukovist jäänud legendis on nad koos.

Vapper kuni lõpuni

Miks ja kellest tekivad legendid? Eks olnud rahva seas kõrgelt hinnatud ja armastatud meistrid Jüri Järvet, Ants Eskola, Kaarel Karm ju samavõrra andekad ja oma töös tulemuslikud, kuid samasugust legendi nendega ei kaasne. Mulle tundub, et legendi teke on seotud just ande lõpuleviimatuse, lõpetamatuse tundega.

Kui seitsmekümnendates eluaastates meistrid olid suutnud oma ande suuresti realiseerida, siis noorte meeste puhul – see puudutab ka Krjukoviga ühel aastal lahkunud Sulev Luike − oli kõik justkui veel ees. Kuid järge ei tulnud.

Kui Kibuspuu lahkus kolleegide jaoks peaaegu ootamatult, siis Krjukovi puhul täiendab tema legendi ta rohkem kui aasta kestnud allaandmatu võitlus haigusega, sellest üleolek, mitte halisemine.

Isegi siis, kui ta kõrivähi tõttu enam õieti rääkida ei saanud, oli ta teatris õnnelik paari vähese tekstiga või sõnatu rolli üle. Ja ka pärast seda käis ta veel teatris istumas ja proove jälgimas.

Jüri Krjukovi haigusloo ja sellega seotud emotsioonid on üksikasjalikult fikseerinud tema kolmas abikaasa Ülle Toming varsti pärast näitleja surma ilmunud väheldases raamatus “Sabaga tähe aasta”.

Algul diagnoosimata jäänud haigus, seejärel operatsioon ja tulemuseta jäänud keemiaravi, valud, haiglasolekud, kõnevõime vähenemisel või kadumisel abikaasale kirjutatud kirjakesed … Vaprus kuni lõpuni.

Hea inimesetundja

Krjukovi teatrielu kajastab köitvalt ja põhjalikult Pille-Riin Purje raamat “Jüri Krjukov. Rolliportreed ja mälestuskillud”, mis ilmus näitleja 50. sünniaastapäevaks.

See raamat sisaldab tema rollide hinnangulisi kirjeldusi ja ligi 40 kolleegi, samuti Krjuovi abikaasade ja poja mälestuskilde. Tekkiv pilt Jüri Krjukovist kui suurest näitlejast, suure südamega ja avara pilguga inimesest, on elav ja nüansirikas. Lavastajad räägivad temast kui väärtuslikust, lavastaja mõtteid kiiresti haaravast ja realiseerivast näitlejast. Roman Baskin rõhutab, et ta oli üks neid haruldasi näitlejaid, kes kandis tükki, kelle peale võis lavastuse rajada.

Kaasnäitlejad meenutavad teda kui partnerit, kellega koos lavalolek andis turvatunde, kes jälgis teist lavalolijat tähelepanuga ja hoolis temast.

Elle Kull, Krjukovi partner mitmes lavastuses, meenutab, kui suure huviga Krjukov inimesi jälgis, kui hea inimesetundja ta oli, samas ennast siiski avamata. Mait Malmsten: “Jüris oli väärikust. Särava isiksusena meeldis talle muidugi olla tähelepanu keskpunktis.”

Krjukov on öelnud, et tal ei olnud sõpru. Kuid ta armastas suhelda, armastas inimeste hulgas viibida. Ta oli linnapoiss ja armastas suurlinnu. Ja kuigi loodus talle meeldis, oli tal maal igav.

Seda karismaatilist, ürgandekat, sooja südamega varalahkunud näitlejat kannab ka legend temast.


Elukäik

Jüri Krjukov

  • Sündinud 5. septembril 1954 Tallinnas
  • Eesti näitleja
  • Abiellus kolm korda, poja isa
  • Suri 18. oktoobril 1997

Haridus

  • Tallinna 7. keskkool 1972
  • Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateeder 1976 (7. lend)

Töö

  • Eesti Draamateater 1976−1997
  • Peale koduteatri mängis Estonia teatri ja Vanalinnastuudio lavastustes, Tele- ja Raadioteatris, filmides ja show’des.

Tunnustused

  • Ants Lauteri preemia (1985)
  • Muusikateatri aastapreemia (1989)
  • Eesti parim meesnäitleja (1991 ja 1993)
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare