20. august eile, täna, homme...
Võib-olla mäletavad veel mõned Eesti poliitilise elu tõmbluste jälgijad, kuidas aastaid tagasi 20. augusti riiklikuks tähtpäevaks seadustamise eelnõu arutamine Riigikogus tehti isamaaliitlaste ja ERSP-laste poolt Rahvarinde ning Ülemnõukogu pilkamise ja mõnitamise etenduseks, kuna nende meelest oli see päev isegi mardipäevast tähtsusetum.
Ega selline suhtumine pole täielikult kadunud tänagi. Asi selles, et pilkajate usutunnistuse põhjal tohtinuks iseseisvumise otsustada üksnes Eesti Kongress ja mitte Ülemnõukogu.
Aga kuna ei Lääs ega Moskva ei tunnustanud kongressi seadusliku esinduskoguna ja see jäi pelgalt rahvaliikumiseks, siis tuli iseseisvumine taastada Ülemnõukogul, kellel oli vabadel ja demokraatlikel valimistel valituna rahvusvaheliselt aktsepteeritav riigiõiguslik staatus.
See “patt” saigi Eesti Kongressi suutlikkusse uskunuile põhjuseks, miks 20. augusti iseseisvuse otsust ega ka päeva ennast tunnustada ei tahetud.
Kuna selle seltskonna käes oli tol hetkel võim ning Riigikogu enamus, siis tehti nii trükisõnas kui ka kõnetoolides kõik mis võimalik, et eesti rahvas 20. augusti olemasolu igaveseks unustaks.
Pole kasu ega kahju
Läks mööda tervenisti 7 aastat, enne kui uus võimuliit Toompeal 20. augusti riigipühaks tunnistas.
Meie saatusekaaslased lätlased ja leedulased olid küll igal aastal oma iseseisvuse taastamise päeva suurima pidulikkuse ja uhkusega tähistanud, kuid ilmselt seetõttu, et neil on küljes üks viga – nad pole eestlased.
Ent äsjaste mõnituste vari jäi Eestis selle päeva kohale veel aastaiks.
Hulk aega tähistas seda päeva pidulikult vaid iseseisvusotsuse poolt hääletanutest koosnev 20. augusti klubi, justkui oleks nende kunagine suurtegu vaid isiklik asjake, mis Eesti riiki karvavõrdki ei huvita.
Ka võimutruu massimeedia hoidis madalat profiili ja nii märkisid päevalehed kuskil
6.–7. leheküljel väikeses nupukeses, mis sündmus sel päeval oli kunagi aset leidnud. Rahva ajupesu oli olnud tõhus.
Kas me siis ikkagi peame 20. augustit tähistama või nõustume Lauri Vahtre arvamusega, et las ta olla pealegi. Pole tast küll mingit kasu olnud, kuid erilist kahju kah mitte.
Noh, kui iseseisvaks saamisest erilist kahju pole tulnud, siis võib selle üle kergelt rõõmustada küll. Tegelikult aga on see päev rohkem väärt, kui me seda endale teadvustanud oleme.
Sel päeval saime vabaks, kuid samas seostub terve toonane aeg veel hulga lisaväärtustega. Me olime ju aktiivsed tegijad kurjuse impeeriumi lõhkumises. See neli vaevalist aastat kestnud protsess jõudis lõpusirgele just 20. augustil koos riigipöörde läbikukkumisega Moskvas.
Tagurliku võimu kehtestamise katse aga polnud mingi meeltesegaduses ettevõetud avantüür, vaid selle peamiseks eesmärgiks oli Baltikumi iseseisvuspüüde ja meid toetava Boriss Jeltsini esiletõusu maha tampimine, et sellega viimasel hetkel peatada Nõukogude Liidu lagunemise oht.
Seega olime üks nendest, kes riigipöörde esile kutsusid ja mille tänuks helde saatus meie iseseisvumist tublisti kiirendas. Punaimpeeriumi krahh tõi endaga kaasa ka terve maailma poliitika teisenemise, külma sõja lõpu, hullumeelse võidurelvastumise peatamise ja keeras sellega maailma ajaloos sootuks uue peatüki, milles oli tubli ports meiegi panust.
Ehtrahvalik pidupäev
Esimest korda oma rahva eluloos olime tegijad nii kõrges mängus. Kui seni tuli meil leppida peamiselt lükatava-tõugatava rolliga, siis nüüd oli meil au olla ajaloo muutjate hulgas.
Selle võitluse krooniks saigi 20. augusti iseseisvusotsus, mis vallandas iseseisvumiste laine kõigis nn vennasvabariikides, nagu riigipöörajad olid õigustatult kartnud. Kohutav monstrum sai järsku vaid painavaks minevikuks.
Puht-eestlaslike asjade juurde naastes tõdegem veel üht 20. augusti olulist tahku – julge vastuseisuga Moskvale ning oma tahte realiseerimisega pesime oma hingelt maha 1940. aasta argpüksliku ja hääletu alistumise häbi. Eestlaste pikka aega muserdatud enesetundele oli see parimaks hingerohuks.
Neist asjaoludest peaks küllaga piisama, et tähistada 20. augustit Eesti ühe tähtsaima riigipühana. Pealegi pole meil võidupäevi ülearu palju, küll aga kirendab kalender igasugustest leina- ja mälestuspäevadest.
Ma ei ole selle vastu, et meeles pidada meile osaks saanud ülekohut ja valu, kuid mis on rahvale tähtsam: kas lakkamatu leinamise ja oma haavade eksponeerimisega klammerduda masendava mineviku külge või süstida oma võitude rõhutamisega inimestesse teotahet, eneseväärikust ja tulevikuusku?
Pole me ju enam peksupoisid, vaid sirge seljaga vaba rahvas.
Mis aga puutub 20. augusti tähistamise kombestikku, siis tuleb muidugi hoiduda selle võrdsustamisest 24. veebruariga. Ei mingeid ülevaid aktusi, aurahadest kõlisevaid bankette, paraade ega jumalateenistusi.
20. august peaks olema ehtne rahvalik püha pargipidude, simmanite, ühislaulmiste ja muu sellisega, millega saab jõuda kõigi eestlaste hinge ja tunnete lähedusse. Saagu selle päeva märksõnaks rõõm.
Tallinna Lauluväljaku ühislaulmine aga jäägu viie aasta tagant korduvaks pidulikuks suurpeoks. Millised traditsioonid selle päeva tähistamiseks tekivad, sõltugu kohaliku rahva algatustest ja leidlikkusest.
Ei ole midagi meeldivamat ja kestvamat kui kohalik oma küla, valla, linna kombestik. Mida rohkem eri vorme sünnib, seda värvilisem ja elurõõmsam saab meie pidu olema.
Riigivõimu tasandil on presidendi aiapidu juba olemas, mis on õiges tonaalsuses, ametlikkusest meeldivalt vaba ning seostub kenasti suvise vabaduse ja mõnusa lihtsusega.
Just selline muretu rõõm ja liigse reglementeerituse vältimine peaksid sel päeval domineerima.
Kuid olgu meie südameis koht ka Eestil, ilma paatoseta ja harduseta, kuid siiski tundeküllaselt.
Ja ei maksa koonerdada sinimustvalgete lippudega. Oleme nende kasutamisega üpris kitsid, kuid sel päeval võiks kogu Eesti olla sinimustvalge.
Nende värvide võimas mõju meie tunnetele on juba pool peorõõmust ja ka võidurõõmust, sest kui heita pilk meie vähestele võidupäevadele, siis 23. juunil on paratamatult ülekaalus jaanipäeva kombestik, võidupüha mekki on vaid näputäis.
Erakordne põlvkond
Seega on 20. augustil võidurõõmu jaoks vaba koht, liiati kui seda rõõmu ei tumesta ükski vereohver. Eks ole väga oluline piduliste tunnetele seegi, et selle võidu nimel tegutses suurem osa rahvast, kelle hinges elavad võitluseaastate erilised tunded ja mälestused veel aastakümneid.
Sellist vahetu osalemise võimalust oma maa saatuse kujundamisel pole olnud ühelgi eelneval eestlaste põlvkonnal. “Eestimaa laulu”, Balti keti, Eesti Kongressi valimise, iseseisvusreferendumi ja teiste suuraktsioonidega kaasnenud rahvamasside osavõttu meie rahva varasem ajalugu ei tunne.
Meie laulev revolutsioon ja selle tulemid on midagi ainulaadset ja kordumatut. See, et meie võidus osales pea kogu rahvas, annab piduliste südameile ühe väga erilise isikliku mõõtme nagu endaküntud põllu, endaehitatud maja või endakasvatatud laste vaatamisel.
Et me nüüd oleme vabad, on ausalt öeldes võrreldav imega. Niivõrd sügavas punase muda augus tuli meil aastakümneid olla!
Mul on elavalt meeles see vastik lämbumistunne, mis tekkis suurte leninlaste Brežnevi ja Vaino läppunud ajastul ning sellega kaasnenud tõdemus, et meie jõud on liiga väike, et sellest tankide ja tuumarakettidega valvatavast mülkast välja saada.
Ometi see juhtus. Meil on jälle oma riik, taasloodud meie kõigi vaimujõuga – mis võiks ühele orjuses olnud rahvale veel suuremat rõõmu ja uhkust pakkuda.
Rõõmustagem siis 20. augustil selle üle täiel rinnal, täie hingega, usuga tulevikku.
