5 miljardit eurot omadele
Sel nädalal valmistati märtsis toimuvaks Euroopa Liidu riigi- ja valitsusjuhtide kohtumiseks ette ühenduse majanduse elavdamise kava, mis tähendab muu hulgas 5 miljardi euro suurust rahalist abi. Aga õhus on küsimus, kuidas rabelda kriisist välja nii, et kannatada ei saaks konkurentsi- ja töötajate liikumisvabadus.
Esimesed abivajajad olid Belgia pangad ja Prantsuse autotööstus
Kolm Belgias tegutsevat panka, mis juba finantskriisi esimese lainega raskustesse sattusid, aidati hädast välja selle umbselt bürokraatliku riigi kohta hämmastava operatiivsusega. Muidu teo aeglusega toimetav valitsus organiseeris vastava komisjoni ning otsustas kibekiiresti eraldada suuri summasid hoiustajate ja klientide kaitsmiseks.
Juba mõnda aega valutab Prantsusmaa valitsus südant oma riigi autotööstuse pärast ja vaeb, kui palju raha selle aitamisele võib kuluda.
Ei pea olema eriline geenius, et mõista - luksuskaubad, mille hulka kuuluvad ka uued ja paremad autod, on asjad, mida kitsikuses olevad pered esimesena lähiaastate ostunimekirjast maha tõmbavad. Kui juba Eestis on edasimüüjad tõsises pankrotiohus, mis siis veel rääkida tootmisest, kus on palgal tuhandeid inimesi ja kus pankrot tähendab tohutut hulka töötuid, sellest tulenevat survet sotsiaalsüsteemile ja pikas perspektiivis ka ohtu meie kõigi igapäevasele turvalisusele.
Praegu võib öelda, et õigusabi on üks väheseid valdkondi, mida kriisiajad drastiliselt ei mõjuta. Sama võib väita veel vaid mõne sektori kohta. Küünikute sõnul on siis, kui kõik tootmis- ja kaubandusettevõtted uppi lendavad, veel järel matuseteenused ja eraarsti kabinetid.
Britid ei taha portugallasi oma leivapalukese kallale
Esmaspäeval kutsus Euroopa Komisjoni president José Manuel Barroso kokku volinikud, et arutada liikmesriikides finantskriisi tõttu tekkinud majandusliku protektsionismi ilminguid.
Küsimus ei seisne üksnes selles, et abi jaotamine "omadele" ehk vanadele liikmesriikidele ei toeta ELi propageeritavaid väärtusi, vaid et selline suhtumine ohustab ka ühisturgu. Riigi pakutav finantsabi võib küll aidata konkreetset ettevõtet, ent kõigutab vaba konkurentsi ning tekitab paksu verd nende hulgas, kes sellest abist unistadagi ei saa, ent peavad samuti ellu jääma.
Euroliidu senine poliitika toetada kodanike vaba liikumist ühenduse sees on ohus, sest töökoha kaotamise hirmus võib osutuda ametialastest oskustest olulisemaks rahvuslik ühtekuuluvustunne.
Hiljuti Suurbritannia energiajaamades toimunud streigid olid just põhjustatud protestist välismaalaste palkamise vastu. Kusjuures me ei räägi siin filipiinlastest või pakistanlastest, isegi mitte vanades Euroopa riikides paljukirutud poolakatest. Briti töölistel ajas harja punaseks hoopis itaallaste ja portugallaste trügimine nende leivapalukese kallale.
Tutistamisega Sarkozyd korrale ei kutsu
Kuigi Euroopa Komisjoni kaubandusvolinik paruness Catherine Ashton on selgesõnaliselt manitsenud ettevaatusele riiklike ettevõtete toodangu eelistamises, ei tulene see puhtalt Euroliidu enesekriitilisusest.
Ohtu ühisturule märkasid ühenduse juhid alles siis, kui värskelt ametisse astunud USA president Barack Obama tuli välja Ühendriikide jaoks mõeldud majandusliku päästepaketiga. Selles plaanis oli muu hulgas mainitud ka kavatsust kasutada riiklikult finantseeritud ehitusteks vaid Ameerikas toodetud materjale.
See avas Euroopa Liidu otsustajate silmad. Märgati, milliste väärtuste kadumisele võivad viia esimese hooga tehtud abiotsused.
Tänaseks on Obama küll teatanud, et pakett vastab kõigile maailma kaubandusorganisatsiooni WTO reeglitele, aga Brüsselil on liikmesriikides levivaid protektsionismi ilminguid palju raskem tagasi pöörata. EL pole USA ning kokkulepe 27 liikmesriigi vahel kriisi tingimustes on üliraske sündima. Ka oma autotööstuste eest seisev Sarkozy pole just koolijüts, kelle saab pärast pahandust tutistades korrale kutsuda.