Aare Rahvaliidu imeaardeks?
Esiteks väidab ta, et Rahvaliit pole surmale vaakuv erakond, kus kõik, eesotsas muidugi liidritega, mujale põgenevad või ennast haletsevad ja üheskoos matuselaule laulavad.
Olematust toetusprotsendist valijate hulgas tahab Aare teha võimsa valimistulemuse, võtta 15 kohta Riigikogus, tulla võimule ning küsida mitmeid olulisi ministrikohti, teiste hulgas näiteks sotsiaalministri ja haridusministri omi.
Võimatu, ütlevad vaatlejad. Võimalik, ütleb Aare. Ja tema sõnadel on teatav kaal. Pole ju loogiline, et mees, kelle enesehinnangusse mahub fosforiidisõja võitja roll, hakkaks seda kergemeelselt või ühekordse tähelepanu eest vahetama Rahvaliidu laevaga ühes uppunud kapteni rolli vastu.
Mille uuega kavatseb vanameelsuses ja endisaegsuses süüdistatava erakonna juht välja tulla? Tema tõed on lihtsad: rõhuda tuleb väikesele ja keskmisele ettevõtjale, kes kasutavad Eesti ressurssi. Tahate konkreetsemalt kuulda: rajage kalakasvatusi, töödelge lisaks palgile ja hakkpuidule ka puujuuri ja -okkaid, müüge maailma südamejuustu tootmise litsentse!
Annaks kõigevägevam, et need ideed ka tegelikkuses toimiks ning uusi töökohti sünnitaks. Kindlasti hakkavad sellised eestimaise eelistamise ideed tööle aga valijate hulgas, eriti nende seas, kelle erakonna-eelistused pole väga kindlad.
Eestlaste seas on arvukalt neid, kelles püsib lootus, et me ise jätkuvalt oma leiva lauale toome, rahvuslikul kapitalil firmasid juhime ja raha teeme, maal elame ja koole elus hoiame.
Paraku tuleb üha enam tõdeda, et maarahvas jookseb linna või isegi piiri taha, koolid panevad uksed kinni, ettevõtjad müüvad firmad välismaalastele ning omaenese ettevõtluse asemel rahuldume allhankega. Nendele vastuolule toetudes võibki Rahvaliidu uus laine selle seltskonna Riigikokku tuua.
Siiski tuleb Aarel enne erakonnast erakond teha, rahvaliitlaste hõredalt seotud killud ühtseks tervikuks koondada, lahkumised, solvamised ja solvumised alla neelata, Villu Reiljani ja tema lähikondlaste varjust pöördumatult välja tulla.
Omaette küsimuseks saab seegi, kuidas võimalik valija elab üle tõsiasja, et Juhan Aare kutsusid Rahvaliitu Arvo Sirendi ning Arnold Rüütel, keda juba nende väärikas vanus ennemini mineviku kui tulevikuga seob.
Võib-olla on Aare lahenduse juba leidnud. Ta rõhub kaasaegsetele suhtlemisvahenditele, Skype’ile, videokonverentsidele, erakonna juhi ja külamehe kohtumise videosalvestusele, mis Internetti üles seatakse.
Ning oleme ausad: mehes on ka nooruslikku sarmi, hoogu ning optimismi, millele lisandub avalike ülesastumiste hindamatu kogemus. Kas sellest aga piisab, et Juhan Aare saaks Rahvaliidu aardeks? Vastust võime näha juba
6. märtsil, järgmistel Riigikogu valimistel.
