Abi mitu tahku

Kodumaalt eemal elades saab uute tutvuste ja sõpruskonna loomine eluliselt tähtsaks. Uus sotsiaalne võrgustik annab võimaluse meeldivate inimeste seltsis aega veeta, aga veelgi olulisem on praktiline abi, mida uued sõbrad-tuttavad kriisiolukorras pakkuda võivad.

Küll on vaja kedagi appi mööblit tassima või õhtul last passima. Või oskab vanem olija uustulnukale juhatada, kuidas uues keskkonnas mõnda probleemi lahendada.

Esmapilgul võib uute suhete sisseseadmist vaadata puhtpraktilise tegevusena, aga õige pea selgub siiski, et inimlikel “mina sulle – sina mulle” sidemetel on ka märksa sügavam tähendus.

Eriti tuntav on see siis, kui selgub, et mõni hea tuttav ei ole hädas minu poole pöördunud. Kui ma alles tagantjärele saan teada, et sõber on pidanud mõttetult palju aega kulutama või millestki loobuma, selle asemel et teha üks telefonikõne ja küsida abi.

Vastuteene lootus sõjaväljale saadetud sõdurite eest

Kõigepealt tunned kahetsust ja kurbust, kuid pikemalt mõeldes võid inimese peale isegi vimma kandma hakata. Küsid endalt, kas ta siis ei peagi mind enda sõbraks, kellele loota või kellelt abi paluda võiks. Mõtled, et kas me polegi üks sõpruskond. Oled solvunud tema tagasihoidlikkuse peale, mida tõlgendad enda eemale tõrjumisena.

Ning siin ei valitse mitte kahjutunne selle pärast, et nüüd on ka minul vähem põhjust temalt abi küsida, vaid kurbus enda väljajätmise pärast sealt, kuhu arvasid end kuuluvat.

Mõneti sarnane olukord on ka riikidevahelistes suhetes. Eesti tõttas USA palve peale talle varmalt appi, saates oma sõdurid segastesse afääridesse Iraagis ja Afganistanis.

Üks meie peaminister põhjendas Iraagi sõtta minekut üsna otsesõnu sellega, et USA on meie julgeoleku peamine tagaja. Seega loodame oma abi eest noil kaugetel sõjaväljadel saada Ühendriikidelt tuge juhul, kui meil (ptüi, ptüi, ptüi...) seda vaja peaks minema.

Juba Iraagi sõja algus­aegadel seitse aastat tagasi oli meile tähtis kuuluvuse küsimus – tahtsime olla ühes reas lääneriikidega, USA sõpradega, enam-vähem demokraatlike riikidega. Samamoodi saatsime oma politseinikke ja sõdureid Balkani rahumissioonidele juba eelmisel kümnendil. Praegu abistamegi üha rohkem selleks, et näidata ja kinnitada oma kuuluvust. Kusjuures siin segunevad abistamisel juba kaks poolt – ühel juhul abistame riiki, kellega tahame jätkuvalt ühte kuuluda. Näiteks mitmesugused majandusabi operatsioonid Euroopa Liidus, meile kõige lähema näitena raskusse sattunud Lätile laenu pakkumine. Või päästjate appi saatmine üleujutustes kannatavale Poolale.

Uhkustamine, investeering või märk sõprusest?

Teisel juhul võib aga abistamises näha justkui kinnitust, et meie ju sellised ei ole. Me anname abi maavärinast laastatud Haitile või sõjast vaevatud Afganistanile. Eriti Eesti esimeste suuremate abimissioonide käivitumisel rõhutasid meie poliitikud, et oleme nüüd juba nii rikkad, et suudame aidata. Et abivajajate hulka me enam ei kuulu.

Kuid abistamisega kaasnevad suhted ja ajendid on sageli nii segased, et pea võimatu on neid lahti harutada.

Näiteks pakkusin eile kahele autota tuttavale küüti Brüsselist väljas asuvasse suurkaubamajja. Kas vaadata seda nüüd minu uhkustamisena, et näe, mul on auto, investeeringuna lootuses nende vastuteenesse tulevikus või lihtsalt sõpruse ja hea tahte märgina?

Ise tahaks uskuda, et ikka selle viimasena.