Agu Uudelepp: Eks aeg näitab, kui lolliks meid peetakse

Suvel kipuvad pähe kiuslikud mõtted. Näiteks: kui Edgar Savisaar maksis ühe keskmise müügieduga pehmekaanelise raamatu honorari eest ära pealt 170 000 euro suuruse laenu, siis kas Andrus Kivirähk on euromiljonär?

Need küsimused on küll päevakajalised, kuid käivad ainult ühe detaili kohta. Viimase aasta-poolteise sündmuste põhjal on vaevama hakanud hoopis suurem ja olulisem küsimus: kui kunagi oli sugukondlik kord ja siis tuli kogukondlik kord ja pärast on olnud kodanlik kord ja kommunistlik kord ning nüüd on erakondlik kord, siis kas see on olnud evolutsioon või kinnitus väitele, mille kohaselt ajalugu kordub farsina? Ehk lühemalt: kas erakondlik kord aastal 2013 Eestis on sugukondlik kord kõverpeeglis?

Tavadest hoiti kinni

Mõtiskluse raamistamiseks on paslik meelde tuletada, mis on mis. Libahundilugude uurija Tiina Vähi on kirjutanud, et sugukondliku korra kehtides oli Eestis hõimuühiskond, millel tugevat keskvõimu polnud. Kehtis tavaõigus ning seda kandis sugukond.

Sellisele normistikule on omane tihe põimumine sugukonna igapäevase eluga ning sugukonna liikmed peavad tavadest kinni pidama. Teisisõnu oli tava üheaegselt nii õige kui õiglane, ja eesmärk oli saavutada olukord, kus tavadest hoiti kinni vabatahtlikult. 

Oluline on kindlasti ka märkida, et tavaõigus on oma olemuselt kohalik, iga sugukond elab oma tava järgi. See võib olla samasugune kui naabritel, aga ei pruugi. 

Tavad on kirjutamata seadused ning keegi peab nende täitmist valvama. Seda rolli kandis sugukonnavanem. Temal oli ainuõigus öelda, kas tavadest on kinni peetud või mitte.

Tehke, mis tahate, aga nende kahe tunnuse alusel meenutavad praegused erakonnad omaaegseid sugukondi. Vanemad on olemas ja neile vastuhakkamisele või tavade rikkumisele järgneb sugukonnast välja heitmine ja tõenäoline surm. Praegu piltlikult, vanal ajal sõna otseses mõttes.

Kas kellelgi on kahtlusi, et Keskerakond on Savisaar ja Savisaar on Keskerakond, ehk hõim ja selle vanem moodustavad poliitilise kaksainsuse? Viktoriiniküsimusena võiks ju uurida, kas keegi mäletab, kes on veel olnud Keskerakonna esimees. 

See ei ole nipiga küsimus, vaid Keskerakonnal on tõesti veel üks esimees olnud. Nii kui Savisaar pärast lindiskandaali vaibumist naasis, oli sel inimesel erakonnast minek. Ja praeguseks on ta ammu lahkunud ka suurest poliitikast.

Võimalikud järgmised vanemakspürgijad on tasalülitatud juba ennetavalt. Üle-eelmine tuntud lahkujatepunt üritas Euroopa Liitu astumise aegu murda tava, et sõnumid tuleb paika panna lähtuvalt järgmistest valimistest ja oluline on tulemus valimistel, mitte pikaajaline kasu riigile. Nüüd on nende liider esimeheks konkureerivas erakonnas, kus tavad teised.

Eelmise lahkujateseltskonna tuntuimad nimed avaldasid arvamust, et erakonna rahastamise juures ei ole kõige tähtsam mitte järgmisteks valimisteks kassat täita, vaid mõelda tuleks riigi pikaajalistest huvidest lähtuvalt. Seepeale heitis sugukonnavanem endast ära ka oma senise parema käe, sest meenutagem - tavad on kõige olulisemad ja pealik eksimatu. Nüüd on see parem käsi teiste tavadega sugukonnas.

Järgmiseks võikski pilgu heita sellele teisele sugukonnale nimega Reformierakond. Ka sellel erakonnal on olnud vaid kaks juhti, kuid võimuperioodid on jagunenud ühtlasemalt. Hõimupealiku autoriteet on siiski vaieldamatu ja tavadest kinnipidamine möödapääsmatu.

Kui keegi selles veel kahtles, siis eelmisel aastal sai rahastamisskandaali ajal selgeks, et patu palk on surm. Silver Meikar heideti hetkegi kõhklemata mõnituste saatel erakonnast välja. Oma sugukonna musta pesu võõraste ees ei pesta ja hõimuvanemal on õigus öelda, keda ta usaldab ja keda mitte.

Tänavuse oravate sisevalimise skandaali ajal kordus sarnane muster: ilmnes probleem, pealik mõistis süüdlase avalikult hukka, süüdlane heideti välja. See, et mullu paistis õigus olevat hukatul ja tänavu hukkajatel, polegi selles kontekstis oluline. Tähtis on see, et kirjutamata reeglid määravad käitumise ning perekonnapeal on õiguse ja õigluse avaliku kuulutamise voli.

Meie arvamus ei loe

Kui Eesti püsivalt edukad erakonnad - ja seda Keskerakond ning Reformierakond vaieldamatult on - tuginevad sugukondlikkuse reeglitele, siis sellest tõusetuvad vähemalt üks vastus ja üks küsimus.

Vastatud saab esimeses lõigus püsitatatud küsimus, kui lolliks meid peetakse. Vastus on lihtne: meid ei peeta lolliks, vaid meie arvamusest on lihtsalt sügavalt ükskõik. 

Sugukondliku korra ajal ei huvitanud kedagi, mida naabersugukonnas arvati. See oli nende arvajate oma asi ning ei mõjutanud kuidagi meie omade eluolu. Ja kui naabrid ülbeks läksid ning üritasid oma arvamust teatavaks tegema tulla, siis valati neile tapriga silmade vahele. Just nii, nagu nüüd virutatakse meedia vahendusel või kommentaariumis kõigile, kellel juhtub olema oma, teistsugune arvamus. 

Küsimus on see, et kui sugukonnad jagavad omavahel võimu ja hääled, siis kust võiksid minna sugukondlikud piirid? Kangesti paistab, et jagunemine pole toimunud ei maailmavaate, toimetuleku ega mõne muu ühiskondliku tunnuse alusel, vaid olulised on emakeel ja vastandumine teistsugusele. Kui see on tõesti nii, siis oleme oma ühiskondlikus arengus päriselt ka spiraalses kõverpeeglis.