Agu Uudelepp: Moodsa aja jumalanna ja ta lemmiklapsed
Jumala abil õnnestus seletada seda, mida mõistus muidu ei võtnud, nõutada endale seda, milleni võimed ei küündinud, ja põhjendada läbikukkumisi, mida enesehinnang oma kraesse kirjutada ei lubanud.
Meie praeguses üsna jumalavallatus ühiskonnas on häda käes. Jumalat ei usu, aga endistviisi ei saa mõnest asjast aru, paljugi jääb kättesaamatuks ning midagi läheb vussi. Ja kuna me oleme ikkagi inimesed, peab keegi selles kõiges süüdi olema.
Mõnes mõttes meenutame seetõttu rohkem vanu kreeklasi kui oma praegusaegseid kristlikke naabreid. Ristiusu puhul oli lihtne, kõik hea oli jumalast ja kuri saatanast ning rohkem kui kaht peategelast polnud tarvis.
Kreeklastel oli keerulisem, neil oli iga asja kohta oma jumal. Pea-
jumalaid üksi oli mituteist tükki, lisaks kümnete kaupa väiksemaid kuni valguse ja pimeduse, vee ja mägede jumalateni välja.
Kes küll võtaks vastutuse?
Ka meie ei leia praegu üht kuju, kes võiks kõige eest vastutada. Teinekord ei suuda üldse leida kedagi ega midagi, mis asju seletaks. Siis võtame välja oma XXI sajandi lemmikjumala: Luulu, vandenõuteooriate valitsejanna.
Tuli tema altaril ei kustu hetkekski ja ohvriannid voolavad katkematu joana. Vaadakem korraks ümberringi.
Rahvakogu on oma töö teinud ja parlamenti jõudnud ettepanekud on märksa leebemad, kui algul arvati. Sellest hoolimata veereb värten vurinal ja jutustab, et asi oli kas sotside vandenõu paremerakondade kukutamiseks ning riigi ülevõtmiseks või siis uue partei tuleku ettevalmistamine.
Sotsid võivad praegu ju olla popimad kui iial enne, kuid nii peene, pikaajalise ja mitmekihiliseks mänguks pole Eestis ükski erakond võimeline.
Nägin ise sundpolitiseerimise vähendamise valdkonna juures, kuidas mõjusamad ja krehvtisemad ettepanekud suubusid laudkondades, millel polnud sotsidega mingit pistmist. Ja läksid läbi laudkonnas, kus istus nende peasekretär.
Uus Partei on aga Eesti peajumalanna Luulu üks lemmiklapsi, neiupõlvenimega Res Publica. Pärast seda sünnib ta nagu fööniks iga mõne aja tagant uuesti.
NO99 tegi teatritüki ja kohe räägiti poliitkoridorides uue partei tulekust. Silver Meikar kirjutas Postimehes artikli, pandi jälle sama plaat peale. Jaan Männik korraks ähvardab, süüdatakse küünal pühakojas. Konservatiivne Rahvaerakond valib uue esimehe, hakkab iseennast jumalatütreks pidama.Ära unustatakse pisiasi, et fööniks ei sündinud mitte iga kahe ega nelja ega isegi mitte kaheteistkümne, vaid sadade aastate tagant. Olgu, Eestis ei pruugi uue eduka erakonna sünniga nii palju minna, kuid veidi läheb siiski aega.
Heal lapsel mitu nime
Meenutagem, viimane suurde poliitikasse iseseisvalt püsima jäänud erakond asutati aastal 1994, laiemalt tuntakse seda poliitilist jõudu Reformierakonna nime all. Hilisemad on tulnud, et minna.
Heal lapsel on mitu nime ja tublil jumalal mitu last. Nii ka Luulul, Uue Partei tulek pole
ainus võsu. Tal on lisaks poeg, Meid Kiusatakse.
Euroopast tulev statistika näitab, et meil on palgalõhega asjad väga halvasti ning naiste tööd ei väärtustata sama palju kui meeste oma. Maailma statistika näitab, et me joome ennast surnuks. Sellist näidete rida võiks jätkata.
Reaktsioon on lihtne. Meie pole halvad, vaid meid lihtsalt näidatakse halvas valguses. Ise arvutame palgalõhet teistmoodi ning saame teada, et naised teenivad küll meestest vähem, aga mitte kolmandiku, vaid kõigest neljandiku jagu.
Lohutuseks sobib küll, kuigi me poleks pooltki nii õnnelikud, kui keegi käsiks virisemise lõpetada, sest meie supikaussi kallati solgivett ainult veerand kulbitäit, mitte kolmandik.
Liigategijate otsimine on universaalne vabandus. Meie viina joovad ära soomlased ja briti poissmehed, HIV olla narkomaanide ja muidu pättide rida jne.
Kuni selleni välja, et ühes ja samas olukorras võib näpuganäitamist rakendada mõlemat pidi. Andrus Veerpalu on rahvuskangelane ja puhas poiss, kelle norrakad enne MMi maha võtsid, väidab üks pool. Paragrahviväänajad pesid dopingupatuse puhtaks, niikuinii on kõik tipud süstla otsas, kinnitab teine pool.
Mine sa tea, kummal pool on tõde, kuid leeki Luulu altaril õhutavad mõlemad.
Loomulikult on Luulul veel lapsi, nagu Homoseksuaalsus Nakkab, Tulnukad Tulevad, Templiordu Tegutseb jne. Oma olemuselt on kõik need lood sarnased: me ei ole valmis tunnistama, et elu võibki igav olla, kõigest ei saa aru saamagi ning teinekord oledki lihtsalt käpard.
Viimasel ajal on päris palju juttu olnud sellestki, et kui pildil on midagi valesti, peaks näpuganäitamise asemel pakkuma välja ka lahenduse. Luulu juures on lahendus lihtne. Tuleb pöörduda tema ürgvastase poole.
Kui juutide jumal võitles saatanaga, siis Luulu vastaspooleks on terve mõistus. Terve mõistus sunnib esitama küsimusi. Näiteks uue partei puhul saab alati küsida, kas väidetavatel uue erakonna tegijatel on ambitsiooni, ideesid, tegijaid ja raha.
Vaja on kõiki nelja, muidu ei tee midagi. Kui tegelikult võimule saada ei taha, siis päriselt ju parteid ei tee. Sellest vastusest oleks pidanud piisama NO99 puhul ning tegelikult ka Silver Meikari artikli järellainetuses.
Enamasti pole uue erakonna tegemises kahtlustatavatel suurt midagi, ei tahtmist täis meeskonda ega põhjatut kaugast, kust kogu lõbu kinni maksta. Järelikult pole põhjust vett vahtu lüüa, ning kui mõni seltskond korraks tulebki, siis varsti loksub tiigivesi vanaviisi edasi.
Kiusamisega on sama lugu. Peaks esitama ühe lihtsa küsimuse, mis kõlab enda suhtes küllaltki häbematult. Kas me tõesti oleme nii tähtsad, et kogu maailm vaevuks meid vaenama?!
Aus vastus oleks, et tegelikult ei lähe me suurt kellelegi korda. Just nagu enamiku inimeste igapäevaelus: lähedased huvituvad meist natuke, muidu tuttavad pisku jagu ning ülejäänutele on üsna, kui mitte täitsa ükskõik.
Kui me korda ei lähe, siis ega ei viitsita eriti vaenata. Endalgi muresid küllalt. Kui paistab, et pole, siis käsi südamele: kui paljudele läheb tegelikult korda Tiibeti saatus? Selliseid küsimusi võiks esitada lõpmatuseni.
Luulu kummardajaid kõik need küsimused ja vastused aga ei sega, sest jumalannal on veel üks laps, Tegelik Tagamõte. See laps aitab emal võidelda oma ürgvaenlasega ning sunnib terve mõistuse väljapakutus kahtlema.
Asi pole lootusetu
Küllap ikka keegi kusagil nikerdab uut erakonda, sest kõik ju tahavad võimule, eks?! Meedia kiusab just meid, sest kui nad meid kiusata ei tahaks, siis miks meid ei kiideta, ah?! Jne, ikka oma rikutuse tasandil.
Nii nagu valguse ja pimeduse võitlus on pidev ning üks vahetub teisega, nii pendeldavad ka inimesed ikka ja jälle irratsionaalsete uskumuste ning ratsionaalsete teadmiste vahel.
Teinekord lihtsalt paistab, et nagu seekord jäi talv venima, kipub ka Luulu mõistusest liialt üle olema.
Asi pole siiski lootusetu. Tulles veel korraks vanade kreeklaste juurde tagasi – Sokratese ainetel võib tõdeda, et kõigile pole võimalik kõike õpetada, kuid inimesi saab mõtlema panna. Vaid mõeldes kaob hirm, et keegi kusagil jälle niite tõmbab.
