Sain aru, et niimoodi mõeldes olen eneselegi ootamatult kohandanud end keskkonnaga, mis seda teemaderingi ümbritseb ­— inimvaenuliku keskkonnaga, mis kujundab ja kehtestab väga haigete inimeste ja nende lähedaste elustandardi. Oma arvamust avaldades olin väljendanud endas keskkonna mõjul kujunenud veendumust, et jäävalt haigeks jäänud või sügavalt invaliidistunud inimest ei aita meie riigis mitte keegi ega mitte miski peale ta kõige lähemate inimeste eneseohverduse.

See keskkond ütleb: palun, siin on teie ööpäevaringset hooldust vajav invaliid, ise teate, mis teete, meie maksame talle töövõimetuspensioni 200 eurot ja midagi, ja et teie kui tema hooldaja peate nüüd tema eest hoolitsemiseks töölt ära tulema, siis saate kah mõnikümmend eurot selle eest.

See keskkond ütleb: ah hooldekodusse tahate ta panna, kutseliste hooldajate oskuslikesse kätesse? Palun! Haige pension moodustab keskmisest hooldekoduarvest ju tervelt ühe kolmandiku. Ah ei ole neid neljasadat eurot? No siis hooldage teda kodus ise! Kuidas — see pole enam meie asi, see on teie asi.

See keskkond ütleb: mis mõttes taastusravi ei saa? Saab ju! Olenevalt näitajatest maksab haigekassa kinni tervelt 5-15 päeva selle inimese rehabilitatsioonitegevusi aastas ja kui ei piisa, siis peate ise ikka ka rahaliselt panustama! Või mida teie mõtlesite?

See keskkond ütleb: iga kahe aasta tagant tule ja tõesta, et puue püsib! Hangi erinevate astmete tõendeid, jookse läbi erinevate komisjonide, veena meid, et liikumisvõimetu lamab endiselt; et selgroo- või ajukahjustus pole vahepeal paranenud, et käsi-jalg pole otsa tagasi kasvanud, et Jeesus pole käinud imet tegemas! Tõesta, ja olgu see teekond sulle hästi keeruline ja absurdne! Ja mingil juhul ei saa ID-kaarti või passi teha lasta, kui isikut ennast kontorisse kohale ei tooda, olgu või raamil. Peate tooma! Sest ilma dokumendita te teda haiglasse panna või ravile registreerida ei saa!

See keskkond ütleb: aga kust te võtate, et hooldekodus või hooldushaiglas haiget inimest üldse ravima või poputama peaks? Ütleb hooldajatele: teie ärge võtke südamesse. Tehke vaid seda, mis ametijuhend käsib, ja kõik, mis vaja, on tehtud. Ükskõiksus ja hoolimatus tagab teie enda vaimse tervise.

Keskkond, mis niiviisi räägib, taotleb kõiges maksimaalset majanduslikku efektiivust, kuid on sellisena elu- ja inimvaenulik. Selles ei ole inimesel inimesena väärtust. See näeb väärtust vaid võimalikult tulusas maksumaksjas ning tahaks parema meelega kõik ülejäänud üle parda visata. Otsib vaid viise, kuidas seda viisakamalt ja läbinähtamatumalt teha. Ja mul on kurb, et see keskkond on mu endagi nii ära petnud, et oma peas mõtlen juba sellele keskkonnale täiesti vastavaid mõtteid: et kui minuga midagi sellist juhtub, nii et ma olen jäädavalt haige ja toimimisvõimetu, siis lubatagu mul pigem eutanaasia läbi lahkuda, kui kohustada oma last ohverdama aastaid tema elust selles vaesuse, kannatuste, alanduste ja valude rattas.

Ja ma leian, et siin kirjeldatud keskkonna põhimõtetega ei lähe eutanaasia seadustamine mitte mingil viisil vastuollu. Vastupidi, see on siis lausa loogiline areng. Efektiivsus saab tagatud nii pöördumatult haige inimese pensioni- ja ravikulude kokkuhoiuga kui ka muidu koduseks hooldajaks jääva töövõimelise isiku töö- ja maksujõulisuse säilitamisega.

Iseasi, kui me räägiksime hoopis teistsugusest keskkonnast.

Kui meie haiged haigestuksid tingimustes, kus puudega inimestele oleks tagatud tegelik, sisuline ja piisav ühiskondlik abi, olenemata sellest, kas haigel on lapsi või ei ole. Kui keskkond peaks oluliseks haige inimese terve pereliikme panust eelkõige aktiivse, toimiva ühiskonnaliikmena, ja nende mõlema elukvaliteeti, mida alati ei saa mõõta rahas. Kui keskkond ei põeks paranoiat, et äkki mõni seljaajusongaga patsient on vahepeal imekombel tervenenud ja pumpab riigilt toetusi välja mitte millegi eest. Kui meditsiinikorraldus ei kiusaks haigeid ega nende hooldajaid absurdseks bürokratiseerunud asjaajamisega. Kui meil oleks vähegi korrelatsioonis hooldekodukoha maksumuse ja hooldushaige pensioni suurus, nagu see arenenud riikides ka on — nii et kodune omastehooldus ei peaks olema nii paljudele peredele sundvalik. Kui hooldekodude ja hooldushaiglate tingimused ja kaadri kvaliteet võimaldaksid väetitel elada oma elu inimväärikust säilitades.

Kui meie keskkond oleks selline — igasuguse võimekusega inimest, iga inimelu ning inimväärikust austav —, siis oleks mõte eutanaasiast paljudel juhtudel juba iseenesest välistatud. Siis poleks meil põhjust karta omastele ränkraskeks koormaks muutumist, vaesuskuristikku, sürreaalset ja alandavat rännakut ametkondade vahel, kalki kohtlemist hooldusasutustes. Sellises keskkonnas oleks võimalik oma puuet taluda või haiguses hääbuda väärikalt ja oma kõige kallimatele lisakannatusi põhjustamata.

Kui oleks võimalik, ma valiksin selle variandi. Just sellise keskkonna. Ja eutanaasiast ei mõtlekski.

Aga teie?

Allikas: Läänlane.ee