Seda lahkumist suudavad pidurdada või peatada ainult suurema mastaabiga ja läbimõeldud ühiskondlikud otsused ning neist lähtuvad teod, mis korraldaks ökonoomsemaks ja otstarbekamaks Läänemaa haldamise, taristud ja nende ühenduse muu Eestiga, eeskätt loomulikult pealinnaga.

Juba mõistetakse, et raudtee kaotamine siit oli oluline regionaalpoliitiline viga ja meie ääremaastumise esimene samm, ning tegutsetakse selle tagasipööramise nimel. Kuid omavalitsuste liitmise küsimus on hetkel veel sedavõrd emotsionaalne teema, et isegi need, kes leiavad selle kasuks rääkivad argumendid olevat kaalukad ja õiged, lükkavad ometi edasi vastavate otsuste langetamist ja tegude tegemist. Eriti enne valimisi.

Ridala vallavolikogu erakorralise istungi tulemusena sündinud otsus (loe lähemalt siit) mitte liituda Läänemaa põhjavaldadega enne sügisesi kohalikke valimisi oli minu jaoks pettumus. Selle uudise taustal võib suhteliselt kindel olla, et kogu see teema koos selleteemaliste arutelude ja ettevalmistavate sammudega läheb kalevi alla kuni järgmiste riigikogu valimiste lähenemiseni 2015. aastal.

Võib ju mõelda, et mis sest kaheaastasest viivitusest ikka. Kui midagi ei muudeta, siis võib kindel olla ainult selles, et midagi ei muutu, ja seda ilmselt praeguse otsuse valguses tahetigi. Kuid kahe aasta võrra neid muutusi edasi lükates kaotame kindlasti mõne olulise võimaluse. Vahepeal võivad sulguda Euroopa liidu fondide toetusvoorud teatud valdkondadele, mis Läänemaa arendamise jaoks olulised. Riigi tasandil võidakse sõlmida uusi pikaajalisi rahastus- ja majanduskokkuleppeid, mis lähevad killustunud ja nõrgast Läänemaast mööda. Et areneda ja muutuda, olla võimekad osalised selles lobitöös, taotlusvoorudes ja muus, peaksime olema suured.

Vabariigi kuuenda suurusega omavalitsusüksus omaks seda kaalu ja mõjukust ning suudaks ehk keerata regionaalpoliitilise kursi uuesti tõusule. Vabariigi kuues omavalitsus suudaks ehk tagasi saada oma raudteegi, mis viiks inimesed tunni ajaga Haapsalust Tallinna tööle, nii et kodud siit Läänemaalt jääksid pealinna kolimata. Pigem tekiks kodusid raudteed ümbritsevatesse asulatesse juurdegi, sest siiapoole suunduv hea raudteeühendus võimaldaks paljudel praegustel parimas pereeas sundtallinlastel, kes sisimas hoopis maa- või väikelinnaelust unistavad, hõlpsasti oma unistuse reaalse tööeluga ühendada. Raudtee elustavast toimest majanduse arengule ma parem ei räägigi, sest sellest on olnud juba palju juttu niikuinii.

Kuigi valimiste lähenemine on suurte riiklike lubaduste ja põhimõtteliste otsuste väljarääkimiseks magusaim aeg, ei loe paraku ei Taebla või Risti vallavanema ega Haapsalu linna raudtee taastamise algatusgrupi hõredad kraaksatused majandusministeeriumi suunal midagi. Need hääled on läbirääkimislaua jaoks nõrgavõitu, pangu me autodele või kümme kleepsu. Lootsin, et meie valdade ühendamine, vähemalt allkirjastatud kokkulepe selleks, annab Läänemaale selles osas nagu ka muudes regionaalmajanduslikes küsimustes nüüd kohesama häält tublisti juurde, et juba enne valimisi kuuldavalt kõnelda, aga seda ei juhtunud.

Noh, vähemalt võime kindlad olla, et niipea siinmail midagi ei muutu. Eks ole püsikindluski paljude jaoks oluline väärtus, millest kinni hoida. Niimoodi toeka maamehe kombel, kes oma viljaaida ukse ees hanguga vahti pidades ei märkagi, kuidas rotid teiselt poolt läbi seinaaugu vilja üha vähemaks veavad.

Algselt avadlatud portasalis laanlane.ee.