Aidi Vallik: Lastekaitse ei saa näha lapse hingemuresid
See on paratamatus. Mitte keegi väljaspoolt ei saa reageerida millelegi, mida pole näha. Laste hingelised probleemid ei ole üldiselt võõrale silmale näha, ja paraku väga tihti ka koduste silmale mitte. Konkreetse väljendusvormi saavad need alles talumatult suureks kuhjudes, ja siis hakkavad korraga kõik last ümbritsevad üksused sebima, ahastama ja sekeldama, ja hea on, kui siis on veel võimalik abi anda. Kui on.
Me kõik märkame, kui laps on hoolitsemata, näljas, omapead jäetud või kõvasti peksa saanud. Aga me ei märka, kui heast perest pärit ja igati hoitud laps oma hinges väga suuri muresid kannab ja ise neid sõnastadagi ei oska. Samas on need hinges kantud mured samamoodi tema tulevikku ja isiksust, enesekindlust, eneseväärikust, motivatsiooni ja psüühika arengut kahjustavad, kui füüsiline väärkohtlemine. Ja selles osas saavad last aidata siiski ainult tema oma vanemad.
Peaaegu kogu senise psühholoogiateaduse ajaloo jooksul on käsitletud last kui väikest täiskasvanut, eeldatud, et tema psüühika mehhanismid toimivad samamoodi, samadel alustel ja seaduspäradega. Alles mõne viimase aastakümne jooksul on teadus üha enam ja enam mõistnud, et nii see ei olegi. On välja tulnud, et alles arenev närvisüsteem reageerib väljaspoolt tulevatele mõjutustele üsnagi teisel moel, kui täiskasvanu väljakujunenud närvisüsteem, ja need seaduspärad on nõudnud hoopis omaette kaardistamist ja käsitlemist.
Tänu uskumatult intensiivsele ja mahukale tööle lastepsühholoogia alalviimastel aastakümnetel oleme nüüd selles vallas hoopis targemad kui 30 aastat tagasi. Täielikult on kummutatud hulk lastekasvatusalaseid müüte ja levinud eksiarvamusi, ja paraku on selle käigus osutunud kasutamiskõlbmatuks ja otseselt kahjulikukski rida põlvkondade vältel absoluutseks tõeks peetud kasvatusmeetodeid, näiteks on meiegi ajakirjanduses palju väideldud laste kehalise karistamise teemadel.
Jah, selge see, et lapsed saavad suureks nii või teisiti. Omandavad hariduse, kuidas keegi, võtavad omaks ühiskondlikud reeglid, kuidas keegi, loovad omakorda pere, saavad lapsed ja hakkavad ühiskonda panustama, kuidas keegi. Tundub, et see, mil moel neid lapsena koheldi või milliste tunnetega nad üles kasvasid, ei omagi siis tagantjärgi enam erilist tähtsust - kuidas kellelgi.
Millegipärast on meil siiski palju eriti nooremaid, muidu igati edukaid täiskasvanuid, kes vajavad oma lapsepõlve deemonitega toimetulekuks pikki aastaid ja isegi aastakümneid pidevat teraapiat ja psühholoogi abi. Veel rohkem on neid, kes abi ei otsi, aga kes maadlevad iga päev oma sisemiste probleemidega, depressiooni, ebakindluse, alaväärsustunde, paanika, ärevuse, agressiivsushoogude ja kurbusega, mille juured samuti on pärit lapsepõlvest. On palju täiskasvanuid, kes ei soovi oma vanematega kontakti ja väldivad neid teadlikult, ja on palju hüljatud vanainimesi, kes kurdavad, et lapsed ei hooli neist.
Häirunud lapsepõlv toob peaaegu reeglina kaasa ka milleski häirunud täiskasvanuelu, ja taastoodab õnnetust nii neile suureks saanud lastele kui nende vanaks jäänud vanematele. Väga kurb on kuulata nii selle lapse lapsepõlvemälestusi kui ka vanaks jäänud vanema ahastamist selle üle, et vigu pole enam parandada võimalik.
Noore lapsevanemana me enamasti ei mõtle sellistele asjadele, ei mõtle lapsepõlve fundamentaalsele rollile inimese elus ega oma vastutusele oma lapse lapsepõlve täisväärtuslikkuse eest. Eks iga lapsevanematki suunab tema tegemistes, otsustes ja olemistes tema oma lapsepõlvetaust, samuti nagu on määrajateks igapäevase olme tingimused, tõekspidamised, saavutusvajadus, töö ja suhted teiste pereliikmetega. Kõik see kokku vormib teatud mudeli, mille raamides kasvatame ka oma last ega mõtle sellest edasi, väljapoole.
Ainult et mudelis võib olla vigu, mida me ei oska vigadeks pidada, või kui peamegi, siis ei tähtsusta neid. Nii võib järjekindlalt hävitada lapse psüühikat liigse nõudlikkusega, reeglite ülekülluse või nende puudumisega, lapse lahutamisega tema ühest või mõlemast vanemast, vaimse vägivallaga, mida me oska vägivallaks pidadagi, ema ja isa omavaheliste suhteprobleemidega ja nii edasi ja nii edasi. Sellised asjad ei sünni ju sellepärast, et vanemad oma lastele halba tahaksid. Sellised asjad sünnivad teadmatusest, oskamatusest.
Vägisi hakkab tunduma, et lapsevanemakski peaks saama justkui vaid teatud koolituse läbinuna, kuid see oleks üldise nõudena absurd. Õiguse paljuneda on loodus andnud peaaegu igale füüsiliselt täiskasvanud inimesele, olenemata tema iseloomujoontest, sotsiaalsetest normidest, vaimse arengu või hariduse tasemest, ja igasugune katse lastesaamise osas mingeid õigusi ära võtta või juurde anda on ilmne fašism. Kuid kuidas selles lapsevanemate kaleidoskoobis siis parandada laste võimalusi kasvada üles liigsete traumadeta?
Võti on selles osas alati ja alati lapsevanemate enda käes. Neid ei saa sundida, neid ei saa vägisi teistmoodi mõtlema panna, kuid neile saab anda võimaluse õppida toimima teisiti. Mul on hea meel, et paljude omavalitsuste, koolide ja lasteaedade juures korraldatakse juba lapsevanemate koolitusi, küll tasulisi, küll tasuta. Mitmedki neil osalenud lapsevanemad tunnistavad nende koolituste silmiavavat efekti.
Jah, enamik lapsevanemaid neil koolitustel küll ei käi - aga need teadmised levivad siiski omavahelise suhtluse kaudu edasi, ja suhtlusportaalide arutlustes mõjutavad need juba ka neid lapsevanemaid, kes ise koolitusele ei tuleks. Nii muutuvad tasapisi üldsuse hoiakud ja arvamused, tõekspidamised, seisukohad lastekasvatamise ja lapsepõlve kujundamise suhtes. Ning mida rohkem infot avalikkuse ette toimetada, seda mõjuvam oleks tulemus ja seda tõhusam oleks meie oma kodune lastekaitse meie oma kodudes.
Allikas: portaal Läänlane.ee
