Aidi Vallik: Moonakamentaliteet sunnib maalt linna kolima

Eesti Ekspressis kirjutas Mele Pesti ühest väga olulisest vaimsest tegurist, mis järjekindlalt ja järjest enam mõjutab üha rohkem inimeste mõtteviisi, sellest tulenevalt lõpuks ka riiklikke otsuseid. Nii varjatult kui ka varjamatult avalduv maaelu ja -inimeste halvustamine koos sügava sisemise usuga, et kogu elukõiksus asub vaid Tallinnas, näitab meie ühiskonnas valitsevaid väärtushinnanguid, valitsevat mentaliteeti.

Nägemus maainimesest kui hakkamasaamatust ja alkoholismile kalduvast nürist ambitsioonideta tümikast on õigupoolest üsna hilistekkeline. Selline suhtumine hakkas ilmnema alles 1990. aastate teisel poolel, kui kolhoosielu katkemine oli jätnud väga paljud senised kolhoositöölised töö ja leivata külapoe trepile kange õlle ja saatusekaaslaste seltsi oma luhtunud elu kahjatsema ning Laari kiruma.

Suurtööandjate kolhooside kaotamine ja maade tagastamine õigusjärgsetele omanikele pidi tegema igast maamehest taas peremehe omal õuel, aga ei teinud. Ei teinud sellepärast, et Nõukogude aeg oli 50 aastat varem võtnud koos taludega ka peremehelikkuse, muutes põlise põllumehe palgatöö tegijaks, moonakaks. Ja siin on väga suur vahe.

Moonakad olid tsaariajal liikuv, mõisas rahapalgal olev tööjõud ilma oma maata, nad elasid suuremates ühiskasutuses moonakamajades ja võisid igal kevadel taas rännata paremat palka pakkuva mõisa teenistusse. Mõistagi oli kogu nende ellusuhtumine seetõttu hoopis teistsugune, kui palju põlvi ühes ja samas talus elanud peremehe oma.

Sellest ajast on mitmeid kõnekäände moonakate ellu- ja töössesuhtumisega seoses. Hiljem, moodsamal ajal, räägiti kõnekujundina moonaka mentaliteedist. Kokkuvõtlikult kirjeldab see väljend sellist töökäitumist, mis on orienteeritud ainult rahateenimisele, palgale, ülemuste käskude täitmisele teiselt poolt neid salaja kirudes ja põlastades. Seda mentaliteeti iseloomustab tööalane initsiatiivitus, hoolimatus võõra vara ja mure suhtes, soov eelkõige tarbida, mitte luua, rajada ja hoida.

Üheksakümnendatel, kolhooside kadumise ajal suutsid tagastatud maadel talutootmise käivitada vähesed. Suurem osa oma kolhoosimoonakapõlvest välja rabeleda ei osanud või polnud neil võimalustki. Ettevõtlikum osa viimastest siirdus suurematesse keskustesse otsima järgmist tööandjat, aga teine osa jäi eluraskustele alla vandudes näitlikustama maaelu allakäiku. Lõpuks oli juba iga edasipüüdlikuma maanoore unistus sellisest keskkonnast tiksumast pääseda.

On siiani. Egas muidu näitaks rahvastiku liikumise statistika koondumist suurematesse linnadesse, ja iga maalt parema elu peale pääsenud inimene või tema järeltulija kannab oma trööstitust keskkonnast väljarabelenu uhkust, mis laseb end tunda väärtuslikuma, parema ja targemana kui need teised, kes maale jäid. Sealt algabki suhtumine, et kõik Tallinnast väljapool on mõttetu tühermaa, ja veendumus, et maale elama on jäänud ainult need, kes oma elus midagi saavutada ei suuda ega oskagi.

Kuid ärgem unustagem, mis mentaliteedist suure osa puhul see suurde linna minemise tung ajendatud on. Ma ei räägi siin neist, kelle jaoks suur linn on vajalik eneseteostuse, ande või oma erihariduse rakendamise jaoks, vaid neist uustallinlastest, kes on sinna siirdunud vaid soovist paremat palka teenida ja rohkem hüvesid, teenuseid, meelelahutust jms tarbida - mis viib meid tagasi moonakate maailma juurde.

Mida suurem on linnade sisserändes selliste vaimsete moonakate osakaal, seda valdavamaks muutub ka vastav mentaliteet ja seda pingestatumaks muutub seal üldine mikrokliima. Uustulijate soov ja moraalne õigustatustunne rohkem teenida ja tarbida aina õhutab omavahelist konkurentsi nii materiaalsete kui muude ressursside pärast, suhteline anonüümsus kasvatab egoismi ja hoolimatust teiste inimeste suhtes, ning inimese vajadus end teostada ise millegi loomise või rajamise kaudu taandub tihti nõudlikkuseks ja pretensioonikuseks teiste suhtes. Selliste nähtuste üldiseks muutumine ei ole aga paljudele enam psüühiliselt talutav.

Nõnda õigupoolest on juba praegu märgata, kui palju soovitakse hoopis Tallinnast ära maale kolida, ja väga tihti teevad seda juba mitmenda põlve tallinlased. On algatatud lausa vastav kodanikuliikumine oma netilehega, millel jagatakse infot ja nõuandeid selle sammu planeerijatele. Ja need, kes maale on minemas, ei ole papist poisid ega moonakad, vaid loovad, haritud, edukad, ettevõtlikud inimesed, kes suudavad meie talukultuuri üles ehitada hoopis teistmoodi jalgadele, kui traditsiooniline künd, külv ja loomakasvatus. Ja see võib lõpuks aja möödudes üles ehitada ka mingi adekvaatse regionaalpoliitika.

Allikas: Läänlane.ee