Ei taha pattu salata: mu mõte läheb kohe esimesena muidugi sellele uute õppetoetuste süsteemile, mille rakendumisprobleemidest juba ühes oma sellesügiseses arvamusloos kirjutanud olen. Mitte küll sama suure kolinaga, aga umbes samasse ämbris müttab mõnes aspektis ju ka juba üsna vana kütuse erimärgistuse seadus, samuti uus perekonnaseadus, töölepinguseadus, päästeseadus, jahiseadus... ütle ainult. Rakendumisprobleemidest olen kuulnud nende kõigi puhul.

Võib-olla just nende rakendumisprobleemide pärast tekitavad uued seadusandlikud plaanid rahva hulgas pigem tõrksust ja hirmu kui usku elu edenemisse. Kui olemasolevate reeglitegagi on raske toime tulla, siis näiteks ideed hakata tulumaksu sisse nõudma ka ainult oletatavate üüritulude pealt või plaanid ametiautode kasutust rohkem piirata tekitavad lihtsalt tunde, et riik kiusab. Või kuidas suhtuda näiteks sellisesse nähtusesse, et pärast liiklustrahvi maksmist, s.o karistuse kandmist, püsib autojuht ikkagi veel aasta aega karistusregistris üleval ja võimaliku uue rikkumise eest sel ajal saab eelmise karistuse kehtivuse tõttu raskendatud karistuse?

Juba praegu on meie riigi seadustel probleem ülereguleerimisega, mis toob kaasa nii rakendumis- kui ka muid probleeme. Jah — on mõistetav, et tahetakse juba eos ennetada võimalikult palju potentsiaalseid rikkumisi. Kuid siin on lihtne liiale minna, sundides näiteks inimesi koguma ja talletama kõikvõimalikke tõendeid oma seadusekuulekuse kohta. Sest õigusriigis vähemalt teoreetiliselt peaks käima vastupidi: süüdistaja peab tõendama süüdistatava süüd, mitte süüdistatav ei pea tõendama enda süütust. Teine asi aga on, et kui täitevvõim ise seaduse rakendamist juhatades ja seletades hätta jääb (nagu praegu uute õppetoetustega), siis ilmselt on asi aetud tarbetult keeruliseks.

Ei ole hea, kui seaduste täitmine või oma seaduslike õiguste eest seismine muutub inimestele liiga raskeks. Nagu juba ütlesin: see tekitab pingeid, arusaamatust, frustratsiooni, pettumust. Kui see kõik liitub meie riigi poolte kodanike suhteliselt kehva elujärjega, on väga lihtne selle maa tolm jalgadelt ja selle maa keel suust pühkida. Nagu paljud väljarändajad ise on intervjuudes öelnud, on majanduslikud põhjused ainult pool põhjustest, miks siit ära minnakse.

Asi on suhtumises. Me suhtume oma inimestesse halvasti, ja see algab juba seadusloomest, mille taotlus näib igal uuel korral olevat piiramine, kitsendamine, survestamine, täiendavad reeglid, täiendavad eeskirjad. Just nagu oleks kõik selle riigi kodanikud sündinud pätid, kelle väiksemgi samm peab olema kriminaalhooldaja poolt kontrollitav, iga eksimus olenemata selle suurusest karistatav.

Ei ole hea, kui oma riiki tajutakse repressiivsena, aga ülereguleerimine just need meeleolud tekitabki. Mida detailirohkemad on reeglid, seda raskem on neile vastata ja seda kergem nende vastu eksida, ja seda rohkem süveneb veendumus, et suured sulid tõllas, väiksed aga võllas. See suhtumine aga näitab mida? Võõrandumist ja topeltstandardeid. Ühiskondlikule arengule need head ei tõota.

Kahtlemata on seadusloome keeruline, vaimselt nõudlik ja raske töö. Ja ma tean, et ma ei ole ainus, kes on varemgi tähelepanu juhtinud vajadusele kaasata meie seadusloomesse vastavat kompetentsi ja eksperte, vajadusele põhjalikult analüüsida uute seaduste rakenduvust nüanssideni välja, enne kui need vastu võetakse ja kõigile kohustuseks tehakse. Sel eesmärgil moodustati ju alles äsja ka Eesti Hooldajate Liit — survestamaks valitsust sotsiaalvaldkonnas arvestama tõelist, sisulist kompetentsi puuetega isikute elukorralduse ja hoolduse küsimustes. Kahju ainult, et selleks lausa survestama peab... Aga võib-olla me ei oskagi enam teisiti, ei üleval ega all?

Artikkel ilmus portaalis Läänlane.