Aina üks ja seesama

Tõtt-öelda oli tänavustel Jäneda talupäevadel vähe uut. Koht oli sama, laadaplatsi ja lettide paigutus sama, loomad olid ikka need tuttavad. Kaup oli enamasti tuttav ja õhus hõljuv lõhn oli ka sama suitsune.

Ometi, rannailmast hoolimata oli laupäeva keskpaigaks sisemaises Jäneda külas kohal väga võimas rahvamass.

Kuigi suitsuliha, kalja, hapukurki ja pirukaid saab kindlasti osta ka kodule märksa lähemalt kui Jäneda, tundub, et talupäevadest on kujunenud eestlastele harjumuspärane väljasõit. Erinevalt anonüümsete lettidega toidupoodidest näeb ostja Jänedal, kellega ta kaupa teeb.

Sootuks vähem pälvis publiku-kohalolijate tähelepanu laupäeva keskpäeval Jänedal toimunud üritus, kus tunnustati konkursil “Eesti parim talu” osalejaid ja hõigati välja võitjad. Olgugi et tänavune üldvõitja on samuti aastaid klientidega vahetult suhelnud ja tema toodang üle Eesti laialt tuntud ja armastatud, plaksutas tema õnnitlemisel kaasa ikka seesama rahvas, kes eelmisel aastal mullusele võitjale ja üle-eelmisel tunamullusele.

See tähendab, et murdosa Jänedale kokkusõitnutest tahtis näha, kes on Pajumäe talu peremees.

Osalenud ise talukonkursi žüriis, võin öelda, et talupidajate seas on ikka fantastiliselt töökaid ja leidlikke inimesi, kes on pannud tööle Eestis seninägemata masinaid ja teinud sisuliselt põlve otsas valmis asju, mida müüa või mille abil toota.

Teisalt leidub ettevõtjahinge ja tehnikahuviga noori, kes on piiri taha Kalevipojaks minemise asemel vanematelt talu üle võtnud ning pühendavad oma elu viljapõldudele ja moodsatele kallitele masinatele.

Maal on inimesi vähe alles, ettevõtjaid leidub veelgi vähem. Raske ongi igal aastal millegi uuega turule tulla ja seetõttu on mõistetav, miks näeme Jänedal aastast aastasse sama kaupa.

Aga uskuge mind – Eesti liha, jahu ja kurk on väärt kaup.