Ainult süüdistades võime rappa minna

 (3)
Ainult süüdistades võime rappa minna
---

Üle poole sajandi, s.o. suurest ilmasõjast tänaseni on Eesti jahindus olnud suhteliselt stabiilne. Eks selleski valdkonnas on tehtud lollusi, nimetagem või võõrliikide introdutseerimist, aga suuri vapustusi, võrreldavaid näiteks kollektiviseerimisega põllumajanduses, pole toimunud.

Uue ajastu saabudes paarkümmend aastat tagasi oli absoluutselt selge, et ka jahinduses on muutused möödapääsmatud. Seegi oli aimatav, et vastuolud saavad olema teravad. Ja ikkagi on ehmatav kogeda reaalselt kujunenud situatsiooni, kus vend ei tunne venda. Tänaseks on valminud uue jahiseaduse eelnõu, mis on ühe osa eesti rahvast omavahel vastandanud.

"Maaleht" on "Eesti Jahimehe" kõrval ainus väljaanne, kus seda kirgi üles kütvat teemat käsitletud. On ilmunud mitmeid asjakohaseid artikleid. Võtame või Andres Oleski kirjutatu, mille pealkirjaks "Jahindus otsib ummikust väljapääsu".

Muide, hiljutisel jahindusteemalisel foorumil oli üks ettekanne  pealkirjastatud isegi nii dramaatiliselt kui "Kas meie jahindust on võimalik päästa?". Jättes kõrvale viimase sõnastuse, mis kuulajatele kindlasti, aga ehk isegi ettekandjale endale ebaadekvaatsena tundus, peab tunnistama, et hetkel jahinduses toimuv on kuum teema ja mingis mõttes võiks olukorda isegi ummikuks nimetada.

Rahumeelse inimesena ma meelsasti ei sekkuks sellesse närvilisse dialoogi, aga amet on niisugune, et nagu peaks.

Seotud lood:

Mis seisus me jahindus on?

Kes küll oskaks veenvalt paika panna olulisima - mis seisus on meie jahindus, kas ja kuivõrd vajab see valdkond muutusi? Mulle näib, et asjakohase hinnangu andmine erinevate isikute poolt on olnud ülimalt subjektiivne, meenutades vana mõistujuttu sellest kuidas pimedad hindud kirjeldasid elevanti.

Kes sattus saba katsuma, arvas elevandi olevat nöörikujulise, jalga kombanu oli kindel, et elevant sarnaneb sambale, külge katsunu jälle veendus, et elevant on müürikujuline jne.

Nii arvab Andres Olesk teadvat, et enamik praegusi jahipiirkondasid tegeleb jahiturismiga, s.o. üle maaomanike peade käiva äriga. Ütleme siis nii, et ta katsub elevandi saba. Mulle näib, et olukord on vastupidine, s.t. enamik ei tegele äriga - küllap on mulle mingi muu elevandi kehaosa katsuda antud.

Ka on nimetatud artikli autor elevandi saba kombates täheldanud, et ülisuurtel jahipiirkondadel  põhinev jahindus (mida tähendab "ülisuur", sellest edaspidi) on vähendanud asjast huvitatute ligipääsu küttimisele. Vähemalt Tartu maakonna kohta ma tean, et kõik asjasthuvitatud ja pärast kursuste läbimist ka piisavalt kompetentsed isikud on siiani jahimeeste vennaskonnas oma koha leidnud.

Veel juhib Andres Olesk tähelepanu mitmele hädale, mille põhjuseks nõukaaegne "jahinduse filosoofia". Julgen arvata, et selline mõtteviis, mis tähendas muu hulgas ka kiskjate hävitamist ja sõraliste arvukuse suurendamist ei olnud iseloomulik vaid sotsialismile vaid kogu ajastule. EV 1934 a. jahiseaduseski on ulukid jaotatud kasulikeks ja kahjulikeks.

Veel vähem on riigikorraga seotud "enneolematud kahjustused" metsas ja põllul. Samal perioodil, mil siinmail valitsenud jahinduse filosoofia soodustas põdra arvukuse kasvu ja ulatuslikke metsakahjustusi, täheldati sama hoopis teistsuguse jahindusliku filosoofia taustal ka Soomes, Norras ja Rootsis. Kuningriigis hinnati S. Lavsundi teatel ulukikahjustuste suurust koguni kuni 50 miljoni dollarini aastas. Nii palju siis filosoofiast.

"Ülisuured jahipiirkonnad"

Lühidalt ka "ülisuurtest jahipiirkondadest", mis vääriks küll pikemat käsitlust kui siinjuures võimalik. Eestis on jahipiirkonna minimaalseks pinnaks 5000 ha. On see tõesti ülisuur Euroopa riikide kontekstis? Tegelikult on Euroopa riikides jahipiirkondade suurus väga varieeruv.

Võrdlust raskendab seegi, et ka jahipiirkonna kui niisuguse tähendus võib erineda. Väikseimat jahipiirkonda võimaldavad Saksamaa seadused, kus nn. Eigenjagdbezirk võib mõnel liidumaal olla minimaalselt vaid 75 ha. Samas pole selle omanikul või rentnikul paljudes olulistes küsimustes otsustusõigust. Neid otsuseid võib teha vaid kümneid tuhandeid hektareid katva nn. hooldusühingu (Hegegemeinshaft) tasemel.

Loe veel

Väga väikesed on ka Austria jahipiirkonnad, minimaalselt 115 (keskmiselt 700) hektarit. Viimase naabermaadel Slovakkias ja Ungaris on alampiirideks vastavalt 2000 ha ja 3000 ha. Belgias on vastavad näitajad 1000 ha (Flandrias) ja 5000 ha (Vallonias). Rumeenias on jahipiirkonna alampiiriks sõltuvalt regioonist 5000 kuni 10 000 ha. Soomes on riigi lõunaosas  põdrajahipiirkonna suurus keskmiselt 3500 - 4000 ha.

Rootsis on aktsepteeritud viis erinevat põdrajahi süsteemi, millest kaks on valdavad. Üks neist eeldab jahipiirkonna minimaalseks pindalaks 200 ha, teine 5000 ha.

Need andmed on võetud mullu ilmunud kapitaalsest teosest „European ungulates and their management in XXI century", kus antakse ülevaade pea kõigi Euroopa riikide sõraliste faunast, jahiviisidest, seadusandlusest, probleemidest. Muide, raamatu kokkuvõttes, kus näidatud valdkonna olulisimad ja kiiresti muutmist vajavad ebakohad, nimetatakse viimaste hulgas ka mitme riigi liiga väikesi, s.o. kütitavate liikide kodupiirkondadest väiksemaid, jahipiirkondi, mis takistavad koordineeritud ulukiasurkondade suunamist. Õnneks pole see meie probleem. Vähemalt seni.

Põhilised ebakõlad

Nüüd siis asja juurde. Olulisimad ebakõlad uues jahiseaduses, mis tuleks lahendada enne selle käikulaskmist või (pigem) ümbertegemist oleksid minu arvates järgnevad.

** Tegelikult oleks kasulik alguseks teada, kui palju on neid, kes soovivad radikaalseid muutusi tegelikult päris hästi toimivas jahinduses? Ja kes nad niisugused on? 

Siinkohal oleks kasulik vee lkord meenutada "Eesti Jahimehes" ilmunud Jaak Aaviksoo avaldust. Talle on pahaks pandud, et ta tegi eelnõust valimiskampaania vahendi ja püüdis sel viisil hääli võita. Julgen arvata, et olulisim ajend selliseks seisukohavõtuks oli, et lugupeetud minister sai asja olemusele pihta nagu füüsikutel üldiselt kombeks.

Aga, olles küüniline, pean tõdema, et muidugi on valimiseelses võitluses olulisim häälte püüdmine. Et kuidas nii, võib mõnigi küsida - metsaomanikke on meil üle 80 000, jahimehi vaid umbes 15 000?  See on hea küsimus. Mõelgem selle üle.

** Riigi osa taandumine jahindusest. Uluk on enamuses riikides ja nii ka meil peremeheta vara ehk "res nullius". Sellest tulenevalt oleks lubamatu, et meie ulukipopulatsioonide saatuse üle saaks otsustada vaid kaks huvigruppi. Nii näiteks metskits pole vaid jahiobjekt ja ammugi mitte metsakahjur, vaid ka eestimaisesse maastikku kuuluv ja seda ilmestav uluk, kelle nägemine tekitab emotsioone igaühes. Need emotsioonid on valdavalt positiivsed, näib mulle.

Muidugi on metskits ka suurkiskjate põhiline saakloom. Hundisse suhtub suur osa jahimehi ja maaomanikke  praegu veel teadagi kuidas. Eesti riik kui EL liige suhtub aga nii hunti kui viimase toidubaasi teatud kindlal moel, mis sugugi ei pruugi ühtida enamuse nende huvigruppide esindajatega, kellele tahetakse jätta kogu vastutus. Seega peab ka riik hoolitsema üliväärtusliku hunditoidu säilimise eest.

Ja see nn. hunditoit vajab omakorda toitu. Seda viimast nimetakse metskitsekahjustusteks. Ulukikahjustused vajavad kindlasti hüvitamist ja selles osas on maaomanike nõudmised igati õigustatud.

Põhjusi, miks kahjustuste hüvitamises peaks jahiseltside kõrval osalema ka riik, on lisaks eelnimetatule veel teisigi, aga selle teema lahkamine ei mahu käesoleva artikli raamesse. Olgu lisatud vaid, et Euroopa riikidest võime leida väga erinevaid lahendusi. Väga arukalt toimitakse näiteks Norras, kus maaomanikel on võimalik kohalikult omavalitsuselt saada raha mitte ulukikahjustuste hüvitamiseks, vaid nende ennetamiseks.  

** Jahirendiks ja  kahjustuste kompenseerimiseks kuluv rahasumma. Milline see peaks olema, pole veel selge, aga peab arvestama, et siin on valulävi, mille ületamisel võib kaduda kontroll jahipidamise seaduslikkuse üle.

On teinegi oht, mis veelgi olulisem, ja nimelt äri osatähtsuse kasv jahinduses. Vajadus omada rohkem raha jahirendi maksmiseks ja/või ulukikahjustuste hüvitamiseks võib tähendada vaesemate jahimeeste eemaletõrjumist ja jahiturismi (s.o. sama, mis trofeejahi) osatähtsuse suurenemist jne.

** Veel rahast. Valdu Reinaas kirjutas oma asjakohases artiklis, et Rootsis on jahimaade rendiks keskmiselt 5 eurot 1 ha kohta. Väikese rehkendusega selgitasin, et minu jahiseltsi rent oleks "Rootsi keskmisena" üle 1800 euro isiku kohta praeguse 35eurose maksu asemel. See teeb pisut murelikuks. Niisugune hind oleks siinmail mõeldamatu, arvestades, et  Maarjamaa keskmise jahimehe keskmine kuusissetulek annab ehk Rootsi vaese abiraha mõõdu välja, kui sedagi.

Võiks küll oletada, ja seda on rõhutanud ka uue seaduse ideoloogid, et hind kujuneb nõudmise ja pakkumise vahekorrast, mistõttu siinsed rendihinnad jäävad madalamaks. Sama loogika järgi võiks arvata, et siinses toidupoes kulub vähem raha kui mõnes rikkamas EL riigis.

Nojah, eks paljud "Maalehe" lugejatest on sattunud Berliinis toidupoodi ja elanud üle samasuguse üllatuse nagu minagi, avastades, et sealne kaup on siinsest odavam. Ei kehti see loogika, mis teha.

Toidupoe külastamisest me ei pääse. Küll võib jahi kui üha kallimaks muutuva hobi asemele leida mõne odavama. Aga on muidki võimalusi, nagu terane lugeja isegi taibata võib. Tõsi küll, need ei pruugi leida ühiskonnas heakskiitu.

** Palju küsitavusi tekitab maaomanikule õiguse andmine jahipiirkonna kasutaja välja vahetada. Jahiseaduse eelnõu koostajate poolt on muuhulgas kirjutatud, et : „...praegune seadusandlus ei võimalda kohalikul kogukonnal midagi ette võtta, kui jahipiirkonna kasutaja tõrjub erinevatel eesmärkidel kohaliku kogukonna jahindusest eemale..." Arvan minagi teadvat mõnda niisugust olukorda, aga seda tüüpiliseks nimetada on ka liig.

Jahimehed pelgavad hoopis vastupidist situatsiooni ja nimelt seda, et maaomanikul tekib võimalus eemale tõrjuda senised vaesevõitu jahimaa kasutajad. Pole võimatu seegi, et maaomanikud võivad asuda kaugel ja just nimelt jahimehed on "kohalikust kogukonnast".

See uue jahiseaduse säte tekitab üleüldse palju küsimusi, millest peatuksin vaid ühel. Millistele kriteeriumidele peaks vastama üks soliidne jahirentnik, s.o. jahiselts, kelle valiks praeguste "lurjuste kamba" asemele maaomanike ühendus? Küllap ta peaks olema koostööaldis, aga ka jõukus võiks olla positiivne näitaja.

Aga jahimeeste hulgas on isegi pensionäre, kes sellele olulisele kriteeriumile ei vasta. Kas nad muutuksid nüüd tülikaks ka jahinduses - selles eluvaldkonnas, mida on siinmail seni väga demokraatlikuks peetud?

Jahiseltsis nagu mistahes inimeste ühenduses, olgu ta riik, sõjavägi, töökollektiiv või mistahes, on oma hierarhia. See võib olla formaalne nagu sõjaväes, kus on täpselt sätestatud, kes kellele au peab andma. Hierarhia võib olla ka sisuline, s.o ainult isiksusest sõltuv ja niisuguse kollektiivi parimaks näiteks on just jahiselts.

Minagi pean end asjatundjaks jahinduse valdkonnas, aga ometi vaatan alt üles mitmetele oma jahiseltsi eakatele liikmetele. Oleks ääretult kahju kui niisugune sisuline hierarhia asenduks formaalsega, s.o. rahakoti paksusest sõltuvaga. 

Mida öelda selle pisut eklektilise jutu lõpetuseks? Kindlasti on jahinduses vaja muutusi. Kahju, et ei jõudnud neist siinkohal juttu teha. Veel enam kahju, et seda ka teised kirjutajad või jutumehed siiani veenvalt teinud pole.

No mida arvata siinsete maaomanike jahiõiguse taastamisest, mida (näiteks) Andres Oleskki oma artiklis nõuab? Aastal 1789  andis Rootsi kuningas oma maa vabadele talupoegadele sellise õiguse, mida need omavad tänaseni. Siinmail kulus veel aastakümneid pärisorjuse kaotamiseni. Ka siis, kui algas talude, s.o. maa, päriseksostmine (Eestimaal 19. sajandi lõpul, Liivimaal pisut varem), ei loovutanud mõisnikud koos maaga oma jahiõigust.

1934. a. jahiseadusega tõesti selline õigus sätestati. Sisuliselt saadi võimalus omal maal küttida väikeulukeid, täpselt nagu praegugi. Suurulukeid lihtsalt siis meie metsades piisavalt ei leidunud. Võimalus oma maid rentida maaomanikel oli, aga kuivõrd seda kasutati, ma ei tea. Ei usu, et see tulus ettevõtmine oli. Niisiis pole siin suurt midagi taastada.

Maaomaniku jahiõigus (mille olemasolu muide ei ole seotud ühiskonnakorraga) pole kusagil absoluutne. Milline see siinmail olema peaks, vajab veel selgeks rääkimist. Lootust, et olulised asjad saavad enne seaduseks vormistamist selgeks räägitud, annab ka justiitsministri lubadus (vt. 7. juuli "Postimees"): edaspidi sünnivad seadused aeglasemalt ja suurema konsensusega.

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare